Liiwi maa kroonika (Jung)/XV

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XIV
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
XVI

XV. Päätük.

Piiskopi Alberti kolmasteistkümnes aasta.

Esimene Wiliandi ümberpiiramine ja ära wõitmine.

§ 1. Isanda inimeseks saamise 1210, ja kolmeteistkümnemal piiskopi Alberti ammeti aastal sündis esimene Wiliandi kantsi ümberpiiramine Sakala maal Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste läbi1). Ja Sakslased saatsiwad Liiwlased ja Lätlased kõiki ümberkaudest maad paljaks riisuma, ja toidust ja wilja otsima. Need käisiwad kõik külad läbi ja on palju paganaid maha löönud ja teised wangi wiisi kantsi juure wedanud. Sääl wõttis Wõnnu Berthold ja Russin teiste Lätlastega ja wanematega kõik wangid kantsi ligemalle, ja ütles: „Kui teie oma wõeraste jumalate auustamist maha jätate ja meiega tõsise Jumala sisse tahate uskuda, siis tahame meie teile need wangid elusalt tagasi anda ja endid wennaliku armastuse sees teiega rahu sidemete läbi ühendada!“ Ommeti ei tahtnud nemad ühest Jumalast ja Kristlaste nimest midagi kuulda, ähwardasiwad palju enam sõaga, paniwad Sakslaste sõariistad, keda nemad esimeses sõdimises kantsi wärawas ära oliwad riisunud, enestelle ümber, hooplesiwad kantsi ülema ääre pääl, säädsiwad endid sõdimise tarwis walmis ja osatasiwad oma kisaga teotuse wiisil wäge. Russin ja Lätlased wõtawad kõik wangid kinni, raijuwad nad maha ja wiskawad kraawi, kus juures nad neile, kes kantsis oliwad, niisamma teha ähwardawad. Sellewahel surmasiwad ammukütid palju ja ajasiwad kõik walli taha2) tagasi; teised ehitasiwad jälle warjutorni. Liiwlased ja Lätlased weawad puid kraawi ja täidawad seda põhjast kunni ääreni täis, ja ajawad warjutorni säält üle3). Lätlased lähäwad ammuküttidega ülesse, surmawad noolidega ja odadega kindluse pääl palju, ja haawawad palju; sääl oli suur sõdimine wiis päewa aega. Eestlased püüdsiwad esimest puu hunnikut põlema süüdata, sest et nad rohket tuld kantsist kärrudega sinna pääle4) puistasiwad. Liiwlased ja Lätlased puistasiwad aga jeäd ja lund sinna pääle ja kustutasiwad seda ära. Rüütli wend Arnold, kes sääl ööd kui päewad tööd tegi, sai wiimaks ühe kiwi läbi surnuks löödut, ja on märtiiri osasaamisele siit ära läinud. See oli üks wäga Jumala kartlik mees, kes alati palwet tegi, ja mis ta palus, seda on ta, kuida meie loodame, kätte saanud5). Sakslased säewad ühe masina ülesse, misga nad ööd ja päewad kiwe wisates kinnitatut kohad ära purustawad, ja inimesi ja elajaid otsata kantsis tapawad, mille sarnast Eestlased iial ei ole näinud ja oma majasid niisuguste hoopide wastu mitte kindlaks teinud. Liiwlased Lätlastega kõrgendawad puu6) hunniku kuiwade puudega kunni pihapuu aeani kõrgeks. Eilard von Dolen ronib sinna ülesse; tema järele lähäwad Sakslased omad raud riietes ja murrawad plangid maha, aga leiawad seestpoolt weel teise kindluse walli, keda nad mitte maha kiskuda ei wõi. Kantsi rahwas koguwad endid ülewel kokku ja ajawad kiwe ja puid wisates Sakslased tagasi; maha minnes panewad nad tule otsa ja süütawad kantsi põlema. Eestlased kisuwad aga põlewad plangid ja põlema süüdatut kindluse puuwärgi maha ja ajawad laiali. Tuli lõpeb, teisel hommikul parandawad nemad kõik ära ja teised7) kinnitawad endid jälle kantsi kaitsmisele. Kantsis oli aga palju tapetute kehasid, wee puudus ja oliwad peaaegu kõik haawatut, et juba ära nõrkesiwad. Kuuendamal päewal ütlesiwad Sakslased: „Panete teie siis weel wastu ja ei taha meie Loojat mitte tunda?“ Sellepääle wastasiwad teised: „Meie tunneme, et teie Jumal suurem on, kui meie jumalad, kes meid on ära wõitnud ja meie hinge ennast auustama sundinud; sellepärast palume, meile armu anda ja ristiusu iket, nii kui Liiwlastele ja Lätlastele, ka meile armulikult pääle panna.“ Sellepärast kutsusiwad Sakslased kantsi wanemad wälja, kellele nad kõik ristiusu kohused ära seletasiwad ja rahu wennalikus armastuses lubasiwad. Selle rahu üle julgustatut ja rõõmustatut, lubawad nad sellesamma korraga8) Liiwlastega ja Lätlastega9) nendesammade kohuste al ristmise saakramenti wastu wõtta. Sellepärast andsiwad nemad pantisi ja kinnitasiwad rahu, wõtsiwad preestrid oma kantsi ülesse, kes kõik majad ja kantsi, mehed ja naised kõige muu rahwaga pühitsetut weega riputasiwad ja neid esiotsa wähä10) ristmise wastu walmistasiwad11), kuna nad selle raske werewalamise pärast ristmise saakramenti weel edasi pikendasiwad. Kui see nüüd täidetut oli, pööris wägi Liiwi maale tagasi ja paganate ümberpöörmise pärast kiitsiwad kõik Jumalat.


Uus sõda Eestlastega.

Kui selle järel kaupmehed Lihawõte ajal Eestlaste ja teiste ümberkaudse paganate nõuu kuulsiwad, kuida nemad enne piiskopi ja ristisõitjate tulekut Liiwi maad ja Riia linna ära häwitada tahta, siis jätsiwad nemad oma Gootlandi teekonna järele ja kõik kaubad ja tallitused seisma, ja on kunni ristisõitjate tulekuni kõikide oma laewadega paigale jäänud. Selle wahel saadeti saadikud Eesti maale waatama, mis nõuu paganatel oleks. Kui need tagasi tuliwad, kuulutasiwad nad sõa tulekut, tõiwad rahu jälle tagasi12) ja awaldasiwad nende uskmatade ja wõltside ettewõtmisi. Ja warsi tõusiwad Kaupo ja Wõnnu Berthold oma wendadega ja piiskopi sulastega ülesse, läksiwad ligema Sakala maa jao sisse ja süütasiwad kõik külad põlema, kuhu juure nad iial ulatasiwad, ja lõiwad kõik mehed maha, wiisiwad naised wangis tagasi ja pöörasiwad tagasi Liiwi maale. Ja neile läksiwad Sakalased järele ja süütasiwad kõik külad Astijärwe juures põlema ja tuliwad kunni Iimera jõeni13); ja kui nad mõned Lätlased maha oliwad löönud, wedasiwad nemad naised ja lapsed wangi ja tõiwad saaki enestega ligi. Nende järele tõusiwad Lembitu ja Meeme, Sakala wanemad, ühe teise wäega ülesse ja läksiwad üle Iimera jõe, jõudsiwad kiriku juure ja süütasiwad selle põlema, ja kui nad kõik, mis preestri14) päralt oli, ära oliwad häwitanud ja kõiges kihelkonnas elajaid ja saaki hulga kaupa kogunud, ja inimesi, keda nad kätte saiwad, maha löönud, wiisiwad nad naised, poisikesed ja tüdrukud ära wangi. Siis oli suur häda kõigis Liiwi maa rajades. Sest Sakalased ja Ugaunialased tungisiwad Lätlaste pääle, ja Rotalialased15) ja mereäärsed rahwas16) langesiwad kolme sõawäega Liiwlaste selga, kes piiskopi jao sees Metsepooles ja Lodigeris17) elasiwad, nõnda et üks wägi teise järele tuli, ühed tagasi läksiwad ja teised tuliwad ja nõnda Liiwlastele ööd ega päewa rahu ei annud, waid neid taga ajasiwad niihästi metsade pao paikades, kui ka järwede ja põldude pääl, neid maha lõiwad ja naised wangi wõtsiwad, hobused ja elajad ära ajasiwad ja palju saaki ära wedasiwad, nõnda et wähä neist weel üle jäiwad. Ja Jumal alandas nende wõlskust18) ühe suure jäo sellelajal, et nemad sellest saadik truimaks jäiwad. Saarlased, kes oma riisumise laewadega Koiwa jõkke purjutasiwad ja Toreidasse ülesse sõitsiwad, häwitasiwad Kubeseele kihelkonna hoopis ära ja riisusiwad kõige selle maa ümberkaudu puhtaks, lõiwad mõned maha, wiisiwad teised wangi ja mõned neist pääsesiwad põgenemise läbi Riiga, kus nemad paganate pääle tungimise wastu abi nõudsiwad. Riiglased aga, kes linna hoolsa hoidmisega walwasiwad ja mõnede wõltside äraandmise eest kartuses oliwad, ootasiwad piiskopi ja ristisõitjate tulekut.


Piiskop Albert ja ordumeister Folkiin paapsti juures.

§ 2. Piiskop on aga sellelsammal ajal1) Volkiini, Liiwi maa rüütli wendade ordumeistriga Rooma läinud ja püha isa poolest wäga lahkeste wastu wõetut saanud. Ja kui ta Liiwi ja Läti maa jagamise üle armu kirjasi oli saanud, ja jutluse tegemise ja pattude andeksandmise tarwis uuendatut meelewalla2), siis tuli ta rõõmuga tagasi. Ja ta saatis need armu kirjade tunnistused Preisi maa kaudu, mis Liiwi maal kõiki rahwast mitte wähä ei rõõmustanud, nõnda et nad silmapisaratega saadikutele wastu läksiwad, sest et nemad paljude sõa waewade järel püha isa käest ka troosti saiwad.


Albert seitsmes teekond Liiwimaale. Edespidine waen Eestlastega.

Nüüd oli piiskopi kolmasteistkümnes aasta3), aga ristikogudusel ei olnud mitte sõdadest rahu.

Kui nüüd piiskop Saksa maalt tagasi tuli, tuliwad kõige rõõmuga temaga ühes kolm piiskoppi4), Wiilip Ratseburist, Yso Verdenist ja Paderborni piiskop5), Helmold von Plesse6), Bernhard von der Lippe7) ja kõiki suurtsugu mehi ja ristisõitjaid õiete palju, kelle tulek kõikidest igatsetut oli, et neid päästaksiwad, kes häda sees oliwad.

Lätlased, kes niisamma ristisõitjate tuleku üle rõõmsad oliwad, kogusiwad endid Iimera jõe juure, ja kui nemad wähäse rahwaga edasi läksiwad, tuli neile üks suur wägi paganaid wastu, ja kui nemad nende hulka nägiwad, pöörasiwad nemad ümber põgenema. Eestlased ajasiwad neid taga, lõiwad neist mõned maha ja läksiwad Iimera jõe ääre. Ja kui nad kõige selle öö olid käinud, jõudsiwad nemad hommikuks Raupa8), kus nemad kiriku9) põlema süütasiwad ja ka kiriku maja, siis kõige selle maa läbi rändasiwad, külad ja majad tuleleekide kätte andsiwad, mehed maha lõiwad ja naised ja lapsed metsade pelgu paigust wälja kiskusiwad ja wangi wedasiwad. Kui Riiglased seda kuulsiwad, läksiwad nemad ristisõitjatega wälja ja tuliwad Toreidasse. Aga paganatel oli hirm nende tuleku eest ja pöörasiwad kolme päewa pärast kõige oma riisutut saagiga ruttu omale maale tagasi. Ja Kaupo läks mõne Sakslase ja teistega neile järele Sakala maale, kus tema palju külasid ja Oowele10) ja Purke11) kantsid põlema pani, palju saaki wõttis, palju mehi maha lõi ja naised lastega wangi wiis.


Suur Eestlaste sõasõit Toreidasse, kus nad Kaupo kantsi ümberpiirawad ja isi hirmsaste otsa saawad.

§ 3. Sellewahel kutsusiwad Saarlased, Talinlased1) ja Rotalialased ühe suure ja kange wäe kõigist naabrus olewaist ranna maakondadest, ja nendega oliwad kõik Saare maa ja Rotalia ja kõige Eesti maa wanemad; neil oliwad mitu tuhat ratsa meest ja mitu tuhat laewadega tulijat, kes Liiwi maale läksiwad. Ja ratsamehed tulewad oma jala rahwaga Metsepoole ja tõttawad Toreidasse; teised tulewad üle mere ja sõidawad oma riisumise laewadega Koiwa jõge mööda ülesse, ja on ühel päewal korraga oma ratsa meestega Kaupo2) suure kantsi kõrwa, kus Liiwlased sellel ajal hirmu pärast paganate eest elasiwad, kõik kokku tulnud ja piirasiwad selle kõikide külgede poolt ümber, nõnda, et ratsamehed kantsi esimese külje pool ja teised taga külje pool oma riisumise laewade juures jõe ääres aset wõtsiwad. Ja ammukütid, kes Riiast oliwad saadetut ja Liiwlastega kantsi walwasiwad, läksiwad neile lagedalle wastu, kus nemad neid palju haawasiwad ja palju ära tapsiwad, sest et nemad ilma raudriideta oliwad, kellel mitte niisugusid sõariistu pruukimiseks ei ole, kui muul rahwal. Selle järele saatsiwad Eestlased mõned omast kõige wapramaist mehist ümberkaudse maa sisse maad riisuma; need süütasiwad külad ja kirikud põlema, lõiwad maha, keda nad Liiwlastest kätte saiwad, wedasiwad teised wangi ja riisusiwad palju saaki, ja ajasiwad tõprad ja muud elajad oma rahwa kogupaika, ja tapsiwad tõpraid ja muid elajaid3), keda nad oma jumalatele ohwerdasiwad ja nende käest õnne otsisiwad. Ommeti langesiwad elajad tappes õnnetuma pahema külje pääle, awaldasiwad jumalate wastalist tahtmist ja õnnetumat eestähte. Nemad aga ei jätnud oma ettewõtet mitte järele, waid hakkasiwad kantsi pääle, paniwad puu hunnikud walmis, kaewasiwad mäe alt õõneks ja kinnitasiwad, et nemad sääl tahta magada, see on: ikka sinna jääda, kunni nad kas selle kantsi ära on rikkunud, ehk Liiwlased oma nõuusse saanud, et nemad niikohe sedasamma teed nendega Riia linna ära häwitama lähäksiwad. Ja kantsist wastas üks Liiwlane: „maga magamas,“ see on: „saad igaweste siin magama4)!“

Kui nüüd rüütli wennad Siigewaldis kõik seda nägiwad, mis paganad tegiwad, andsiwad nemad seda Riiglastele tääda ja nõudsiwad ristisõitjaid appi. Ka tuliwad kantsist ümberpiiratut Liiwlaste poolt saadikud, kes kõiki häda, mis Liiwlased ja Lätlased paganatest on pidand kannatama, silmaweega kaebasiwad, ja piiskoppisi silmaweega palusiwad, mehi sinna saata ja oma kogudust päästa. Warsi on piiskopid omad rüütlid ülesse äratanud ja ristisõitjatelle ja kõigile rahwalle nende pattude andeksandmiseks pääle pannud, oma wendadelle Liiwlastele appi minna ja Jumala abiga Eesti pagana rahwastelle kätte maksta. Ja rüütli wennad tõusiwad ristisõitjatega ülesse, ja Helmold von Plesse ja teised rüütlid ehitasiwad endid sõariistadega ja paniwad oma hobuste ehted ümber ja läksiwad oma jalarahwaga ja Liiwlastega, ja kõige oma seltsiga Koiwa jõele. Ja kui nad üle Koiwa oliwad läinud ja kõige selle öö edasi tõtanud, jõudsiwad nemad juba paganate ligidalle. Ja kui nemad wäe oliwad korrale säädnud ja lahingi tarwis juhatanud, saatsiwad nemad jala rahwa seda suurt teed mööda, mis Wendekülast5) tuleb, ette; ratsamehed on neile aga selle tee pääl, mis paremal pool6) on, järele läinud. Ja jalawägi läks ettewaatlikult ja hääs korras edasi, ja kui hommik oli saanud ja nemad mäest alla läksiwad, nägiwad nemad kantsi ja paganate wäge, ja org oli nende wahel. Ja warsi lõiwad nemad rõõmu trummi ja tegiwad mänguriistade helinaga ja oma lauluga meeste südamid rõõmsaks, tõttasiwad Jumala armu enestelle appi hüüdes ruttu paganate pääle ja jäiwad üle oja minnes kogumise tarwis natukeseks seisatama. Kui paganad seda nägiwad, tundsiwad nemad ehmatusega, mis ees tulemas oli: nad jooksewad, tõmbawad kilbid kätte, teised tõttawad hobuste juure, teised kargawad üle aea, koguwad endid kõik hunnikusse, täidawad õhu oma kisendamisega, jooksewad suures hulgas Kristlastele wastu ja wiskawad omad odad, kui wihma sadu, nende pääle; Kristlased aga wõtawad oma raud kilpidega nende odad wastu. Kui need otsa oliwad saanud, siis tõmbawad nemad mõegad kätte, tnngiwad ligemalle, lähäwad sõdima, haawatut langewad, mehiselt sõdiwad paganad. Kui rüütlid nende waprust näewad, kihutawad nad äkitselt waenlaste keskelle, hirmutawad neid oma hiilgawate hobustega7) ära, wiskawad neid palju maha, ajawad teised põgenema, kihutawad põgenejaid taga, wõtawad neid teede ja põldude pääl kinni ja tapawad ära. Liiwlased tulewad kantsist ammu küttidega põgenejatele paganatele wastu, peksawad neid tee päält kõrwale, piirawad neid eneste wahele, raijuwad neist läbi kunni Sakslaste juure ja ajasiwad neid nõnda taga, et wähä neist ära pääsesiwad, ja et Sakslased ka mõned Liiwlased, kes Eestlaste nägu oliwad, ära tapsiwad. Mõned aga nendest põgenesiwad ühe teise tee pääl, mis kantsi juurest Koiwa poole lähäb, ära, jõudsiwad oma wäe teise jao juure ja pääsesiwad; ommeti saiwad mitmed neist mäest alla minnes tagaajajaist rüütlitest maha löödut. Siin sai ka Eberhard, üks rüütli wend, surmatut ja mõned meie rüütlitest haawatut.

Selle wahel, kui teine jagu wäge omade otsa nägi, kogus ta ennast selle mäe pääle kokku, mis kantsi ja Koiwa jõe wahel on, ja säädis ennast wastupaneku tarwis walmis. Liiwlased aga ja Kristlaste jalawägi jooksewad riisuma, saawad hobused kätte, keda sääl mitu tuhat oliwad ja jätawad sõdimise üle jäänud paganatte wastu hooletusse. Aga rüütlid ja ammu mehed läksiwad nende pääle, kes mäe pääl oliwad ja tapsiwad neist palju. Sellepärast palusiwad nemad rahu ja lubasiwad ristmise saakramenti wastu wõtta. Rüütlid, kes nende sõna uskusiwad, andsiwad seda piiskoppidelle8) tääda, et nad neid wastu wõtma tuleksiwad. Nemad aga põgenesiwad öösel oma riisumise laewade pääle ära ja tahtsiwad merde ära sõita. Aga ammukütid hoidsiwad igast küljest Koiwa jõe pääl nende ärasõidu kinni. Teised ristisõitjad, kes Bernhard von Lippega Riiast Koiwa ääre tulewad, teewad silla üle jõe, ehitawad puu telingid sinna pääle ja wõtawad tulejad riisumise laewad noolidega ja odadega wastu: põgenemise tee saab paganatele kõigilt poolt kinni pandut. Sellepärast on nemad järgmise öö waikuses, kõiki oma warandust maha jättes, salaja oma laewade päält ära põgenenud ja muist metsades, muist teede ääres nälja pärast otsa saanud ja wähäd on neist omale maale, seda täädust kodus kuulutama, ära pääsnud.

Hobusid oli aga sääl, keda kätte saadi, ligi kaks tuhat, niisamma ka tapetut mehi teist kaks tuhat. Kui ristisõitjad ja kõik, kes sõdimisest osa oliwad wõtnud, Riiga tagasi pöörasiwad, ja paganate riisumise laewad enestega wiisiwad, umbes kolmsada, ilma wähämate laewadeta, siis jagasiwad nemad hobused ja kõige saagi ühe tasa eneste wahel ära, kinkisiwad kirikutele oma jao9), ja kiitsiwad piiskopiga ja kõige rahwaga Jumalat, kes esimese niipaljude piiskoppide tuleku juures niisugust auusat wõitu paganate üle oli kinkinud. Sest sellelajal nägi Liiwi maa ristikogudus tõeste Jumalat enese eest sõdiwat, sest et selles sõas Eesti maa pää oli langenud, see on, Saare maa wanemad ja Rotalia ja teiste maakondade wanemad, kes sääl kõik ära on tapetut. Ja nõnda on Jumal nende kõrge meelele otsa teinud ja wägewate kõrkust alandanud10).


Theodorich saab Eestimaa piiskopiks ja Bernhard von der Lippe Düünamünde abtiks.

§ 4. Et Liiwi maa piiskop nüüd püha isa käest woli oli saanud1), neis ülemere maades, keda Jumal Liiwi maa kiriku läbi kristliku usu alla saab heitma, pääpiiskopi asemel piiskoppisi walitseda ja sisse õnnistada, siis on tema Theodorichi, Zisterziini ordu abti Düünamündest eneselle abiks oma alalise töö juure wõtnud, ja et ta temale Eesti maal piiskopikonna lubas, on ta teda piiskopiks pühitsenud2), Bernhard von Lippe aga sellestsaadik abtiks õnnistanud.

Seesamma grahw Bernhard, kes enne omal maal palju oli põletanud ja riisunud, sai Jumalast karistatut ja jalge nõrkusega nuheldut, nõnda et ta mõlemist jalust wigaseks jäi ja teda korwiga mitu päewa ümber kanti. Selle läbi kahetsusele äratatut, astus tema Zisterziini ordu sisse, ja kui tema mõned aastad seda säädust ja kirjasi3) oli õppinud, sai ta4) paawsti käest loa, Jumala sõna kuulutada ja Liiwi maale reisida. Ja kuida tema isi sagedaste jutustanud, olla pärast ristitähe wõtmist püha neitsi maale5) minna, tema luupeksed6) warsi tugewaks ja tema jalad jälle terweks saanud. Ja oma esimese Liiwi maale tuleku järel on tema Düünamündesse abtiks õnnistatut ja hiljemalt Semgallide piiskopiks saanud7).


Liiwlastele säetakse kümnese asemelle kindel wilja maks.

§ 5. Ka Liiwlased, kes paljude sõawaewade järele niihästi piiskoppide tuleku kui ka wastaste ärawõitmise üle rõõmsad oliwad, kogusiwad endid Düüna äärest ja Toreidast, ja kõigist Liiwi maa rajadest kokku, kisendasiwad1) piiskoppide poole ja palusiwad, et Kristlaste kohused ja isiäranis kümnes2) neile peaks kergitatut saama, ja lubasiwad sääl juures niihästi sõdades paganate wastu, kui ka kõigis ristirahwa tülides alati truud olla. Siis wõtsiwad piiskopid nende sõna kuulda ja soowisiwad Riia piiskopile, et ta nende tahtmist peaks täitma ja neid nõnda omale alaliseks truuks tegema. Et tema nüüd omaksid isaliku armuga hoida soowis ja ka nende raskete sõdade pääle mõtles, mis weel teistest ümberkaudseist rahwastest karta oliwad, on tema kümnese asemelle ühe mõedu säädnud, mis kaheksateistkümme tolli3) suur pidi olema, kelle täis wilja iga hobuse4) päält aastas nende oma palwe järele pidi maksetama, ja on seda neile nelja piiskopi pitseeritut armukirjadega kinnitanud, aga nõnda, et kui nemad ükskord oma lubatut truudust peaksiwad unustama ja uskmatade nõuusse heitma, ja paganatte kombete läbi oma ristmise saakramenti roojastama, et nemad siis kümnest5) pidiwad maksma ja muud ristirahwa kohused sellest saadik täieste pidama6).


Albert reisib seitsmemat korda ära.

§ 6. Kui see nõnda oli säetut, jättis piiskop Albert kolm piiskoppi Liiwi maale, ja weel neljandama, kes sellel ajal oli sisse õnnistatut, kelle ta oma asemelle jättis ja läks isi Saksa maale, ristisõitjaid ja muud, mis tulewaks aastaks tarwis oli, koguma, et mitte ükskord, kui ristisõitjad ära peaksiwad jääma, Liiwi maa ristikogudus suurema häda sisse ei sattu.


Eestlased Lätimaal ja Beeweri kantsi al.

§ 7. Selle järel kogusiwad Sakalased ja Ugaunialased, kes weel terwed ja puutumatta oliwad, ühe suure wäe kokku ja tungisiwad Lätlaste maa sisse, kus nemad neid metsade paopaigust wälja ajasiwad ja mitmed Russini sugulased ja sõbrad kinni wõtsiwad ja ära tapsiwad. Ja kui nemad Trikatuaa Talibaldi1) ja ka ümberkaudsed maad paljaks oliwad riisunud, kogusiwad nemad endid, Beeweri kantsi kõrwa. Ja nemad piirasiwad kantsi ümber ja sõdisiwad ühe terwe päewa Lätlastega, ja kui nad rohkeste tuld2) kokku oliwad wedanud, ütlesiwad nemad wiimaks: „Olete teie oma rahwast unustanud, kes Iimera juures3) tapetut saiwad, et teie weel mitte rahu tegemist meie käest ei palu?“ Aga nemad wastasiwad: „Kas teie isi enam oma wanemid ja seda lugematta hulka ei mäleta, kes Toreida juures tapetut saiwad,4) et teie meiega ühe Jumala sisse usuksite ja ristmist jäädawa rahuga wastu wõtaksite?“ Kui nemad seda kuulsiwad, saiwad nemad pahaseks ja pöörasiwad, endid kantsi alt ära, ja läksiwad riisutut saagiga rutuste omale maale tagasi.


Kristlaste sõasõit Eestlaste maale.

Aga Beeweri Lätlaste wanemad Doole ja Paike läksiwad Riiga, Sakalaste wastu paludes abi nõudma. Siis tõusiwad ülesse ristisõitjad rüütli wendadega, ja Theodorich piiskopi wend, ja Kaupo kõikide Liiwlastega ja Wõnnu Berthold Lätlastega, ja kogusiwad suure wäe Metsepoole kokku, pöörasiwad mere randa ja läksiwad sääl kolme päewa teed mere äärt mööda edasi. Ja selle järel pöörasiwad nemad endid5) Sakalaste maa poole, rändasiwad kolm päewa läbi metsade ja soode wäga waewalist teed6), ja nende bobused wäsisiwad teel ära ja langesiwad neist ligi sada ja suriwad; ja wiimaks jõudsiwad nemad seitsmendamal päewal külade juure ja laotasiwad endid laiali üle kõige selle maa, kus nemad mehed, keda leidsiwad, ära tapsiwad ja kõik poisikesed ja tüdrukud wangi wõtsiwad, ja hobused ja elajad Lembitu külasse7), kus nende Maja, see on kogu8), oli, kokku ajasiwad. Ja järgmisel päewal saatsiwad nemad Liiwlased ja Lätlased pimedate metsade pao paikadesse, kus Eestlased endid salaja warjul hoidsiwad, ja leidsiwad wäga palju mehi ja naisi, ja wedasiwad neid metsadest wälja kõige nende warandustega ja tapsiwad mehed ära, aga muud wedasiwad nemad Majade9) juure kokku. Ja siis läksiwad kaks Lätlast, Doole ja Paike, ühte külasse, kus üheksa Eestlast äkitselt nende pääle kargasiwad, ja nemad wõitlesiwad nendega kõige terwe päewa, ja kui Lätlased neist mitu oliwad haawanud ja ära tapnud, on nad wiimaks isi ka langenud. Kolmandamal päewal läksiwad kõige wapramad üle Paala jõe ja riisusiwad kõige selle maa, mis Nurmegundeks10) hüütakse, puhtaks, paniwad kõik külad põlema, lõiwad mehed maha, wõtsiwad naised, hobused ja elajad enestega, ja on kunni Järwa11) maale edasi läinud. Kui nemad öösel tagasi oliwad tulnud, pidasiwad nad mängu suure kisaga ja kilpide kokku löömisega, süütasiwad teisel päewal kantsi12) põlema ja pöörasiwad ühe teise tee pääl13) tagasi, jagasiwad kõige riisutut saagi ühetasa eneste wahel ära ja on rõõmuga tagasi Liiwi maale läinud.


Suur katk Liiwi ja Eesti maal.

Siis tõusis suur katk kõige Liiwi maa läbi ja inimesed hakkasiwad haigeks jääma ja surema, ja suri ka suurem hulk rahwast ära, Toreidast pääle hakates, kus paganate tapetut kehad matmatta maas oliwad, kunni Metsepoole ja ka Iidumeasse, kunni Lätlaste ja Wendide juure, ja suriwad need wanemad, kelle nimed oliwad Dabrel ja Nunnus ja palju teisi. Niisamma tõusis Sakala ja Ugaunia maal selle suure surma nuhtlus, ja ka teistes Eesti maakondades, ja palju, kes mõega tera eest põgenedes hädast oliwad pääsenud, ei ole surma nuhtlusest mitte ära pääseda wõinud14).


Lätlaste riisumised Ugaunias ja Sakalas.

Beeweri Lätlased läksiwad aga jälle Ugaunia maale, kus nemad need wähäd Eestlased, kes oma kitsate leiwakottidega15) küladesse tagasi läksiwad16), kinni wõtsiwad, kõik mis mehe sugust oli, maha lõiwad. naised elusse jätsiwad ja enestega ära wiisiwad, ja palju saaki riisusiwad. Ja kui nemad oma teed kodu läksiwad, tuliwad neile teised Lätlased wastu, kes jälle Ugaunia maale läksiwad; mis teised üle jätsiwad, seda wõtsiwad weel need; mis teised tegematta jätnud, seda teewad need; kes teiste eest ära oliwad pääsenud, saiwad neist maha löödut; kuhu maakondadesse ja küladesse teised weel ei olnud ulatanud, sinna lähäwad nüüd need; ja kui nad palju saaki ja wangisi kokku oliwad riisunud, pöörawad nemad tagasi. Ja kui need oma teed tagasi lähäwad, tulewad neile jälle teised Lätlased wastu, kes Ugaunia maale lähäwad ja mis endistest weel mitte täieste tehtut wõi häwitatut ei olnud, saab neist nüüd hoopis täidetut, kus nad kõik mehed, keda nad iial kätte saiwad, ära tapsiwad, ei rikastelle ega wanematele armu annud, waid kõik mõega teraga ära hukkasiwad. Russin aga on, nii kui ka teised, kõik Eestlased, keda ta kätte sai, oma sõprade surma eest kättemaksmiseks kül mõned elusalt ära küpsetanud ja teised mõne muu hirmsa surma läbi otsa teinud. Kui ka need oma kantsidesse tagasi oliwad läinud, on jälle teised Lätlased, kui neljas Beeweri wägi, mõnedega ülesse tõusnud ja metsadest läbi Sakala maa sisse läinud, mida Alisteks17) kutsutakse, ja leidsiwad kõik omas majades ees ja lõiwad neid maha suuremast wähämast saadik18) , ja kui nemad palju neist oliwad ära tapnud, wõtsiwad nemad naised, hobused ja elajad enestega, keda nemad eneste wahel kõige riisutut saagiga ära jagasiwad. Selle üle ehmatanud, saatsiwad Aliste rahwas ja teised Sakalased omad saadikud Riiga, ja kui nad omad pojad pandiks oliwad annud, saiwad nemad rahu ja lubasiwad ka ühes ristmise saakramenti wastu wõtta.


Sakslaste sõasõit üle Ema jõe.

Ka Theodorich, piiskopi wend oma sulastega ja Wõnnu Berthold kogusiwad wäge kokku, kui talwe juba kätte tuli ja sõitsiwad Ugaunia maale, leidsiwad kõige selle maa Lätlastest ära häwitatut ja Tartu kantsi maha jäetut olewat, mille Lätlased ka enne ära oliwad põletanud, läksiwad üle jõe, mis Ema weeks19) hüütakse, ja kui nad küladesse läksiwad ja wähä inimesi eest leidsiwad, läksiwad nad edasi metsadesse, kuhu paganad kõige paksema metsa sisse ühe sõeru20) oliwad teinud ja suured puud ümberringi maha raijunud, et, kui wägi tuleks, endid ja oma warandusi sääl warjata. Kui nüüd Kristlaste wägi sinna jõudis, astusiwad nemad südamikult wastu ja on sellepärast, et raske neile ligi pääseda oli, kaua wastu pannud; ommeti ei jõudnud nemad wiimaks selle hulgale wastu panna, waid pöörasiwad selja ja jooksiwad paksu metsa sisse. Aga teised ajasiwad põgenejaid taga ja tapsiwad, keda kätte saiwad, aga naised ja lapsed wedasiwad nad ära wangi, ajasiwad hobusid ja elajaid hulga kaupa ära ja riisusiwad palju warandust. Sest kõigest sellest maast21) oliwad inimesed sinna põgenenud, kus neil kõik oma warandused ligi oliwad. Ja kui nemad kõige saagi eneste wahel ära oliwad jaganud, on nemad wangidega Liiwi maale tagasi läinud.


Kristlaste sõasõit läbi Eestlaste maa kunni Järwa.

Kui aga Isanda sündimise püha ära oli peetut, kuna kõige kangem külmus on ja kõik teede ja soode põhjad kinni külmawad, saatsiwad piiskopid kõikide Liiwi maa kantsidesse ja kõikide Lätlaste maakondadesse käsu, et nemad Sakslastega sõasõidule pidiwad tulema, ja saatsiwad omad rüütlid ristisõitjatega ja rüütli wendadega, ja kogusiwad wäe Beeweri kantsi juure kokku. Ja Theodorich Eestimaa piiskop läks nendega. Ja kui kõigekõrgema Jumala ilmumise päew22) ära oli peetut, läksiwad nemad edasi Ugaunia maa poole, ja neid oliwad ligi nelituhat Sakslast, jalawäge niisamma kui ka ratsamehi, ja Liiwlasi ja Lätlasi teist niipalju. Ja nemad rändasiwad Tartu maa sisse, läksiwad üle Ema jõe ja jõudsiwad selle sõeru juure, mille Kristlased enne ära oliwad rikkunud. Kuna nüüd ristisõitjad siin puhkasiwad, läksiwad Liiwlased ja Lätlased, kes wäe seast kõige usinamad oliwad, kunni Waiga23) kohta edasi, riisusiwad kõige selle maa puhtaks ja kogusiwad endid Soomelinde kantsi24) juure kokku. Järgmisel päeval tuliwad nemad omade juure Waiga25). Ja et nemad sääl kolm päewa paigal seisiwad,26) on nemad kõige selle maa ümbertringi puhtaks riisunud, majad ja külad ära põletanud, palju wangi wõtnud ja aheladesse pannud, palju äratapnud, ja palju saaki saanud. Ja neljandamal päewal läksiwad nemad Järwa maa sisse ja laotasiwad oma wäe üle kõikide maajagude ja külade laiali, kus nemad palju paganaid kinni wõtsiwad ja maha lõiwad, naised ja lapsed wangi wiisiwad, ja elajaid hulgal ja hobusid ja saaki riisusiwad, ja kuna neil ühes külas, mis Karedaks27) hüütakse, kogupaik oli, on nemad kõik, mis ümberkaudu oli, tulega ära häwitanud. See Kareda küla oli sellel ajal wäga ilus ja suur, ja rohke rahwaga, nagu kõik külad Järwas ja kõigel Eesti maal on olnud, mis hiljemalt kõik sagedaste meie rahwast ära on häwitatut ja põletatut. Kui nemad kolme päewa pärast kõige rööwitut saagiga tagasi tuliwad, on nemad naabrus seiswad külad ja maakonnad puhtaks põletanud, nimelt Mocha28) ja Nurmegunde, ja on nõnda wiimaks selle järwe juure, mis Wõrtsjärweks kutsutakse, jõudnud, ja üle jeä minnes, on nemad rõõmuga Liiwi maale tagasi läinud.


Wenelaste sõasõit Eestlaste maale.

§ 8. Kui nüüd Nowgorodi suur kuningas Mstislaw1) kuulis, et Sakslaste wägi Eesti maal oli, tõusis tema niisammuti wiieteistkümne tuhande mehega ülesse ja läks Waiga, ja Waigast läks tema edasi Järwa maale; ja et ta Sakslasi mitte ees ei leidnud, reisis tema edasi Harju maale ja piiras Warbla2) kantsi ümber, ja sõdis nendega mõne päewa aega. Ja et kantsi rahwas temale seitsesada marka nahku3) lubasiwad, pööris tema tagasi omale maale.


Preester Saalomon saadetakse Sakala maale; Lembit tapab teda ja weel teised ära.

§ 9. Pärast Sakslaste tagasi tulekut omast sõasõidust Riiga, saatis Eesti maa piiskop oma preestri Saalomoni Sakalasse, et ta neile jutluse sõna pidi jagama ja ristmise saakramenti, mis nemad juba ammugi oliwad lubanud wastu wõtta1), nende juures toimetama. Ja tema tuli Wiliandi kantsi, kus tema mõnedest wastu sai wõetut ja üksnes suu, aga mitte südame teretusega teretatud, nii kui Juudas Iskariot Isandat teretanud2). Ja tema kuulutas neile õnnistuse sõna ja ristis mõned nende seast. Aga kui Sakalased ja Ugaunialased kuulsiwad, et Wene wägi Eesti maal oli, kogusiwad nemad kõigist oma rajadest wäge kokku. Kui preester Saalomon nende kogumisest kuulis, läks ta omadega kantsist ära ja tahtis Liiwi maale tagasi minna. Sakala Lembitu aga wõttis ühe seltsi Eestlasi enesega3) ja ajas preestrille järele, sai teda öö ajal kätte ja tappis teda ja Theodorichi ja Wilippi, tema tõlgud, mitme teistega ära, kes kõik Kristuse usu eest on langenud ja kuida meie loodame, märtiiri osasaamisele siit ära läinud. See oli aga seesamma Wiilipp Littawi rahwa seast, kes piiskopi majas ülesse oli kaswatatut ja nõnda truiks saanud, et teda teiste rahwaste õpetuse juure tõlguks saadeti. Ja nii, kui tema märtiiri surma osaks saanud, nii on tema ka igawese õnnistuse pärijaks saanud.


Lembit riisub Pihkwa linna ära.

§ 10. Lembit pööris aga pärast nende waga meeste tapmist oma wäe juure tagasi. Ja kuna Wenelased Eesti maal oliwad, läksiwad nemad1) isi selle wahel Wene maale, tungisiwad Pihkwa linna sisse ja hakkasiwad sääl rahwast maha lööma. Ja et kära sündis, pöörasiwad nemad põgenedes mõnedega Ugauniasse tagasi. Ja kui Wenelased tagasi tuliwad, leidsiwad nemad oma linna paljaks riisutut olewat.


Liiwlased ja Lätlased teewad Eestimaaga rahu.

§ 11. Sääl saiwad Liiwlased, Lätlased ja Eestlased katku ja nälja pärast, mis nende pääl rõhus, sõdadest hoopis tüdinuks, ja saatsiwad üketeise juure saadikuid ja tegiwad1), Riiglasi wälja jättes, üksteisega rahu. Ja kui sõad rahu jäiwad, siis jäi ka kohe nälg ja inimeste suremine järele.


Kaks piiskoppi reisiwad ära.

§ 12. Pärast seda, kui mere ja Düüna jõe jeä ära oli sulanud1), pöörasiwad Verdeni ja Paderborni piiskopid oma ristisõitjatega Saksamaale tagasi, ja Riiga jäi üksi Razeburgi piiskop Wiilip maha. Tema oli üks neist kõige kõrgemaist meestest keisri Otu juures olnud, ja kui see kiriku wande alla oli pandut2), on ta ennast temast eemal hoides3), kunni neljandama aastani4) Liiwi maal ristisõitja ammetis ülespidanud.


Würst Wladimir aetakse Pihkwast ära ja tuleb Riiga.

§ 13. Pärast nende äraminekut saiwad Pihkwa Wenelased oma würsti Wladimiri1) wastu pahaseks, sest et tema oma tütre Riia piiskopi wennale2) naiseks oli annud ja ajasiwad tema kõige oma sugukonnaga linnast wälja3). Tema põgenes Polozki kuninga juure ja sai temalt wäga wähä troosti4). Sellepärast läks tema oma meestega Riiga5), kus tema oma wäimehe ja piiskopi sulaste poolest auuga wastu sai wõetut.


§ 1. 1) Wist Märtsi hakatuses. Ühenda 14, 10; tähtjas on see Alberti ammeti hakatuse aja ülesse leidmiseks. 2) nõnda et nemad hooplemast ära läksiwad.3) muidugi palgi rullide pääl;4) see on: puu hunniku pääle; nõnda nõuab seda kõne järg. Aga ladina keeles on: igne copioso de castro in vehiculis misso = tuld rohkeste kantsist kärrudes wõi wankretes? ehk kärrudesse wõi wankretesse? wiskasiwad. Esimeses mõttes on Arnst ja Pabst seda pruukinud, aga wiimses Hansen, nagu oleks puu hunnik alles wankerte pääl olnud.5invenit = leidnud.6) Ühe jao puie pääl oli torn walli ligi aetut; kuiwad puud (23, 8), esiti ronimise tarwis, nii ka redelid ja köied (30, 4), saawad pärast põlema süüdatut.7) need wähäd, kes weel wõisiwad wõi kõlbasiwad sõdima minna. 8eodem tempore = sellelsammal ajal.9) Hendrik tahab wist sellega öölda, et Liiwlased ja Lätlased nende pööramise üle rõõmsad olnud, sest et need juba ristitut oliwad, — wõi seda, et nemad Liiwlaste ja Lätlaste eesmärgi järele ristiusku wastu wõtta tahtsiwad?10quadammodo initiantes = kuidagiwiisi sisse juhatades.11catherizantur = katekismuse wiisi õpetasiwad.12) Wiliandlased oliwad oma rahupidamise tõotuse tagasi saatnud; sääl kantsis ei olnud mitte Liiwi sõamehi. 13) praeguse Sede jõeni, kust saadik Eesti keele piir on olnud.14) meie krooniku.15) Rotalia nimi on weel praegu Ridalu, Saksa keele Röthel — kihelkonna nime sees Lääne maal leida. Selle nimega tähendatakse kord ainult põhjapoolist Lääne maad, kord kõiki Lääne maad, mis Sontaganast põhjapool seisab (14, 10).16maritimae provinciae = mereäärtse maakonna, s. o. Lääne maa.17) Ühenda 21, 7. 27, 1. — 29, 3 järel on see Toreida maa jaost.18) Waata 14, 510.

§ 2. 1) 1210 aastal 20. Oktobril Maarja aasta sees, aga mitte juba Alberti 13. aasta sees. Meie kroonikus ei pane tähelegi, et ta § 1 juba Alberti 13. aasta sisse ja pärast ka 1211. Maarja aasta sisse on ära läinud. 20. Oktobril 1210 kinnitas paawst neile juba kaks armu kirja.2) 4, 6; ühenda 19, 7.3) 1211 aasta 1. Märtsist saadik.4) 14, 4.5) kelle nimi Bernhard on olnud.6) Plesse on Göttingi juures. Seda meest nimetatakse päät. 20 grahwiks.7) § 4 nimetatakse teda mungaks ja grahwiks.8) Iidumeas 10, 15.9) kus preester Daaniel aset oli 10, 15. 10) Oowele kantsi ase on praegu täädmatta, kus see on seisnud. Olleri ega Homeli mõisate kohas ei wõi ta ka olla olnud. Kõige enam näitab Wohlfahrti mõisa ja kiriku Läti keele nimi „Eewele“ Oowele nime sarnane olewat, mis aga nüüd kaunis kaugel Läti maa sees on.11) Purke ase on niisamma tundmatta. Kui meie Pürkeli mõisa nimet Aloja kihelkonnas Purkega ühendame, siis näitab see sellega kõige enam ühte minewat; ommeti on see kaunis sügawas Läti maa sees, kust saadik muidu Eestlased oleksiwad pidanud olema elanud. Räägitakse aga, et Sede jõgi Eesti keele piir olla olnud.

§ 3. 1) Talinna ranna maa rahwas (23, 7). Waata 21, 5.2§ 7 ja 25, 2 ja 3 järele peab see kaunis Aa ligidal seisaw Toreida kants olema, kelle järele Aa jõest põhjapool seiswa maale nimi saanud (11, 3.) 3) Oinid ja koeri ohwerdawad 16, 4 Liiwlased.4) Liiwi keele: mag magimis, see on: läsi aga läsi! ehk: jah läsi tõeste! Kroonikus arwab siin wissist surma magamist.5) See küla on muidu hoopis tundmatta. Waata ka 1, 3.6) See tee on wist Aa jõe ligidamal olnud, mis jalawäel wist raske käija on olnud. 7) kes hiilgawa raud kattega kaetut oliwad.8) Oliwad need piiskopid siis ühes sääl? — wõi andsiwad rüütlid seda Riiga tääda? 9) Ühenda 20, 2?10) Jees. 13, 11. Esek. 7, 24.

§ 4. 1) 1210 aastal? Waata ka § 2.2) Ühenda 1, 10. Lihula, mis weel allaheitmatta Lääne maal oli (waata 14, 10. 15, 13), sai temale piiskoplikuks eluasemeks kinnitatut, aga Theodorich ei ole iialgi eesmärgile saanud. 3) püha kirjasi.4Hurter’s Innocenz III. Bd. 4. pag. 171 ööldakse, et Zisterziini munkade ja abtide ristisõitusi ei olla iial ilma kindla loata sallitut.5) Liiwi ja Eesti maale, mis püha neitsille Maarjalle oliwad pühitsetut.6) Ap. Teg. 3, 7.7) 1218; waata 22, 1.

§ 5. 1supplicantes Episcopis et petentes = alandlikult palusiwad piiskoppisi ja nõudsiwad, otsisiwad, palusiwad etc.2) Ühenda 10, 13. 11, 3. 16, 4 j. e.3) igapidi?4) wist iga adra maa päält, nii kui ka 2, 7; unco (adra) asemelle arwatakse ära kirjutaja equo (hobune) kirjutanud olema. 5) nii kui 16, 4 j. e.6) See kõik maksab ka Lätlastele j. n. e., waata 16, 5.

§ 7. 1) 12, 6.2) wist puid tule tarwis, ehk kül ööldakse: et ignem copiosum importantes.3) aastal 1210; waata 14, 8.4) 15, 3. 5) hommiku poole.6) Uulu, Surju ja Woltwidi kohast Hallistele, ehk üle Kanaküla Kõppu. Et see wist sügise aeg oli, siis ei wõinud Sakalased Liiwlasi säält küljest sugugi oodata. Wõib ka olla, et nad Pernu kohast otsekohe Pilistwere kihelkonna kohta wälja on tunginud, kui7Lembitu küla Paala jõe ääres praeguse Põltsama kantsi kohas on seisnud. Et aga nende mereäärest ära pööramisest arwata on, et nemad metsadest läbi Wiliandi maa sisse esiti on tunginud, siis peab Lembitu küla wissist lõuna pool Nawesti jõge, praeguse Lõhawere mõisa ligi olema olnud, kust mina hilja aja eest ühe kantsi aseme olen leidnud, mida Lembitu kantsi Leole asemeks wõib pidada.8) Kõige õigem: kogupaik. 9) ommeti oli neid kogupaiku mitu.10) Ladina keeles siin kohas: Murumgunde.11) Olid nad Põltsama jõest nõnda üle läinud, siis pidiwad nad sellest sammast jõest tagasi üle Järwa maa sisse minema, millest Hendrik aga midagi ei räägi; oli see aga Nawesti jõgi, siis läksiwad nad otsekohe Järwa maa sisse. 12) Lembitu kantsi Leole, mis wissist küla ligidal, kas praeguse Põltsama lossi asemel, ehk Lõhawere mõisa ligi on seisnud, sest et meie kroonikus wist Nawesti jõge ka Paala jõeks on pidanud, millest nad ühtepuhku üle pidiwad käima, aga sellest ühte sõnagi ei lausu.13) lõuna poole minnes üle Karksi ehk Halliste Läti maale tagasi.14) Katk ja nälg § 11. Ka Riias olnud see tõbi 16, 1.15promptualibus = wissist pikad kitsad leiwakotid, mida weersekiks (Queersack) kutsutakse ja risti üle õla kantakse, mille mõlema otsa sees ees ja taga toiduse moon sees on, millega inimesed küladesse16) toidust otsima läksiwad, wõi säält tuliwad. 17) Praeguse Halliste kihelkonna koht, wissist „Alumiste“ maa. Praegu nimetatakse weel üks suur soo Kõpu, Kariste ja Woltwidi wahel Halliste sooks, mis aga Saarde kihelkonna piiris on.18) piibli sõnade järele, kuida Henrik ikka räägib.19) Õiete „wete ema,“ Mater aquarum; praegune Ema jõgi. Selle nime päris tähendus on: suur jõgi, ühenda 24, 5.20) Paksude metsade sees, raijuti puud ümberringi maha, et muialt ligi ei pääsenud, kuna ainult teekoht lahti jäeti, kus kerge wastu panna oli. 21) kül mitte kõigest Ugauniast, waid põhjapool Ema jõge seiswast maast, 25, 5 Jõgentagania = jõe tagune maa. Ommeti oli see, kui ka Tartu maa, Ugaunia päralt; alles põhjapoolt tuleb Wagia maa.22) 6. Jaanuar 1212.23) Wissist praeguse Waijatu küla kohas, mida kohta Wenelased Klin, see on Eesti keele wai, on kutsunud.24) praeguse Waijatu mõisa kohas, mis nüüd weel „Somel“ kutsutakse. Linde on Eestikeele lin ehk kants, kui Agelinde 29, 7., Lindanise 27, 3. j. n. e.25) Siis oliwad teised, kes sõeru juure maha oliwad jäänud, Waiga kohta edasi läinud.26) Paigalseisk tähendas sagedaste seda, et ümberkaudu maa säält kohast läbi riisuti, ühenda 20, 26. 21, 5. 22, 4. 23, 5. 25, 3. 27) Wissist praegune Suure Kareda küla Peetri kiriku lähidal, 20, 6. 23, 9. 29, 7. Weikse Kareda küla ja mõis seisawad Peetrist kaugemal lõunapool.28) tuleb jälle 24, 5 ja 28, 9 ette; on Torma ja Laiuse kihelkonna kohas olnud.

§ 8. 1) Waata 14, 2. Tema tuli wissist, kui Sakslaste wastane, nendega sõdima.2) praegune talunikkude kants Jaani lin Warbjala küla juures Polli mõisa lähidal Lääne raja ligi.3) nahad raha asemel, nii kui juba 14, 2 seletatut. Et see kants juba enne Wenelaste maksu maksja olnud, ei wõi wõimalik olla.

§ 9. 1§ 1 ja 7.2) 1, 11.3) Lembit pidi siis kaunis Wiliandi lähidal, aga mitte Põltsama kohas, elama, kui tema nende preestrite minekut nii ruttu tääda sai ja neile järele jõudis.

§ 10. 1) Lembitu oma Eestlastega.2) wist 22. Weebruaril. Wene ajalugude järele olla Littawid sellekorraga Pihkwa ära riisunud.

§ 11. 1) wist Weebruari lõpetuses; waata ka 18, 5.

§ 12. 1) § 12 ja edasi ulatawad awalikult Alberti 14. aasta sisse, kes 16, 1 Maarja aastal 1212 tagasi tuleb.2) 1211, 31. Märtsil kunni 1215. Kirikuwande ähwardus oli juba 18. Nowbr. 1210 wälja tulnud, aga eesnimetatut päewal kinnitatut; sellepärast tuliwad § 2 need härrad mõne aja hiljem Liiwi maale.3) et ta isi ka mitte kiriku wande alla ei lange.4) 19, 5 j. e., kunni Juuni kuuni 1215.

§ 13. 1) See oli Nowgorodi suure würsti alam, 14, 2.2) Theodorich 16, 7; waata Pihkwa sõprus 14, 10.3) wõi oma perega? 17, 6. 18, 1 j. e.4) Polotzk on 16, 2 Liiwlastele wastane.5) See on wist pärast piiskoppide äraminekut sündinud.