Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/73

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



MARGUS
(piinatult):

Mis selle üle siis weel kõnelda ja sõnu teha! Wõi sinagi teisiti, wanaema. Sa ju mõistad mind ka hukka, pimedast pääst nagu teised kõik!


WANAEMA
(tõstab pää üles, nagu tahaks ja wõiks ta Margusele silma waadata):

Ei, Margus! Seda ei tee ma mitte!


MARGUS
(õnnelikus ärewuses):

Tõesti, wanaema! (Mõlemate kätega wanaema käte ümbert kinni hakates ja särawate silmadega temale otsa wahtides.) Sina mõtlesid teisiti, kui… isa ja ema ja teised kõik? (Elawalt) Wanaema! (Laseb käed langeda ja astub tagasi.) Ma ei usu seda! See ei ole ju tõsi! See ei wõi ju olla!


WANAEMA:

Ah, Margus! Et sul weel usku oleks minu sisse! Et ma weel sinu käe pihku wõtta (otsib Marguse kätt) ja sulle rahu südamesse tagasi kõneleda jõuaks, nagu enne, kui sa weel laps olid ja mõnikord nuttes minu juure tulid! — Sa ära mõista isa ja ema hukka. Ei tee nemad, nagu sina ütled, midagi pimedast pääst. Nende waade on selge, weri jahe ja meel kaine.