Lihula muutlik saatus; wõitlus Pärnu juures, 1563.
Selsamal korral, kui poolaka sõjamehed peale tulemas ja rootslased weel Koluwere all olid, saatis Kuramaa härtsog Gotthart Ketler mõned oma mõisamehed ette, Lihula maja juurde, mis nüüd ka juba Rootsi käes oli, et äkki peale tungida ja maja ära wõtta. Ja kui härtsogi mõisamehed ligi tulid, ratsutasid nad otsekohe maja peale ja rootslased ei arwanud sest muud, kui et need on nende endi mõisamehed, kes wahest Koluwere leerist kuhugi olid saadetud. Aga pärast, kui hilja oli, nägid nad ära, kelle mehed need olid. Nõnda wõeti Lihula maja seekord äkki ära.
Kui nüüd endine heermeister wõi Kuramaa härtsog Lihula maja kätte oli saanud, ja et see maja tema maadest kaugel ära oli ja ka muidu sõja wastu kindel ei olnud ja tema ka oma sõjarahwaga talwe pärast jälle ära pidi minema, siis kirjutas ta neile Läänemaalt äraaetud aadlikkudele, kes Kuressaares koos olid, et nad sealt tuleksid ja oma isanda härtsog Magnuse maja jälle oma kätte wõtaksid, mis siis ka sündis. Aga pärast, kui härtsog ära oli, tulid rootslased wäega Lihula alla ja wiisid oma tahtmise läbi ning wõtsid aadli, mis majas oli, wangi ja saatsid Rootsi; need olid nimelt: Diderik Farensbeck (Haimrest); Klaus Aderkas; Otto von Gilsen; Hinrik Live; Reinolt Herkel; Jürgen Uxel (Konnawerest); Johan Farensbeck (Udekülast) ja Jakob Titser, kes kõik Rootsis pidid tundma õppima, mis tähendab õnnetus, millest nad enne suurt ei teadnud.
Kui Kura härtsog oma meestega Pärnust pidi mööda minema, siis olid seal mõned Rootsi sõjamehed Pärnust ennast padrikusse ja wõsastikku ära peitnud waenlast waritsema. Tuleb siis Hinrik, Dohna krahw, mõne mehega eel sõites, ja ei tea waruda, et rootslased wõiksid wõsastikus olla, ja üks Rootsi sõjamees laseb ta seal wõsastikust maha, ja ta wiidi sealt Riiga, kus ta maha maeti. Aga härtsog ja kõik sõjamehed oleksid ennem kõik saagi, mis Koluwere all said, käest ära annud, kui et selle Dohna krahwi oleksid kaotanud.
Lüübeki laewu wõetakse ära, 1563.
Aastal 1563, septembris, purjetas terwe kogu Lüübeki laewu üsna rõõmsas tujus Narwa poole. Aga tagasi sõites tuli rõõmutujule lõpp. Sest selle wahe peal, kui nemad Narwas laewu tühjen-
16
