oli ja riiglased seda asja kuningaga weel mitte polnud õiendanud ega lõpetanud. Wiimaks lepiti kokku ja riiglased andsid sada sälitist rukkid ja pidid selle Tallinna majasse wiima ja ära andma.
Tallinlaste wõitlus wenelastega, 1576.
Juulikuus, algusest lõpuni, olid wenelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja wiisid Tallinna ümbert palju waeseid talupoegi ära wangi ühes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nutmist ja kaebamist.
Talupoegade teod, 1576.
26. juulil olid Rootsi omad ratsa ja jala ennast kõike jõudu mööda täiendanud ja läksid wälja wenelastele ja tatarlastele pussitegemist kätte maksma ja olid teel Padise poole, et tatarlastele äkki kaela langeda. Selsamal ajal läksid 50 mittesaksa sugu wabadikku salaja wälja öö-ajal, kuna keegi linnas sest ei teadnud, ja läksid teist teed, ja ei olnud nende hulgas mitte enam kui 10, kel pikad torud olid. Ja kui tatarlased Padises Rootsi omade tulemisest kuulsid, läksid nad pakku ja juhtusid parajasti wabadikkudele õnneks, aga kogemata, sest et ühed teistest midagi ei teadnud. Wabadikud ei julenud päewa-ajal tatarlaste peale minna, sest et nad neile liiga nõrgad olid, waid hoidsid end wõsas ja rägas warjul ja panid terawasti tähele, kuhu tatarlased ööseks leeri jääwad. Ja kui nad Orrendali külas sügawa jõe kalda peal, kus neil üks külg sakslaste ja rootslaste eest kaitstud oli, leeri asusid ning magama heitsid ja hobused rohu peale sööma lasksid, siis tungisid need ennenimetatud mittesaksad öö-ajal oma torudega nende kallale ja tegid suurt kisa Saksa keeli, niipalju kui keegi mõistis. Tatarlased ei teadnud muud midagi arwata, kui et need aina sakslased ja rootslased on, ja põgenesid seepärast ära wõsasse ja rägasse ja jätsid neile kõik oma hobused ja sõjariistad saagiks. Siis nad said sealt üle 30 hobuse ja kihutasid nendega kohe Tallinna poole ja leppisid sellega. Sest suurem hulk neist ei olnud eluajal hobuse omanik olnud. Ja kui neid weel wähe enam oleks olnud ehk kui needki aga südikamad oleksid olnud ja kindlasti seisukohta oleksid wõtnud, siis oleksid nad küll kõik tatar-
93
