Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/214

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ka tallinlasi hirmutada ja ähwardada; 7) et wenelased kantsis on kaewama hakanud, aga nemad ei tea, kui kaugele nad on jõudnud. Et need tatarlased kui sõbrad linna olid tulnud, lasti neid wahi all wabalt ümber käia, ja kubernerid wiisid neid ka Talinna maja kuninglikku kindlusesse, kus tatarlased waenlase kahjuks niisuguseid plaanisid andsid, mis mitte põlata ei olnud.

16. weebruaril tungisid tallinlased wälja püha Johannese silla juurde wähese rahwaga ja pidasid taplust hulga wenelastega. Seal lasti mõned wenelased maha, kellest kolm surnult linna weeti ja neil nende toredad kärbinahka kasukad seljast maha wõeti. Langes wangi ka üks uhke bojaar ja toodi elusalt linna. Selle bojaari teadmised läksid tatarlaste omadega ühte, mispärast siis tatarlasi seda enam usuti.

17. weebruaril, seitsmendal pühapäewal enne ülestõusmise-pühi, hommiku wara, hakkas wenelane kõige hirmsamal kombel laskma ja enam suurtükkidest kui enne, kõik ainult hirmuks ja ähwarduseks, nagu tahaks ta sellega mõista anda, et ta nüüd alles oma õnne tahab katsuda ja kõige tõega peale käia. Seepeale saadeti 18. weebruaril kaks nägusat bojaari ühes Saksa tõlgiga, Willem Pöppeler nimi, ja suurwürsti kirjaga Tallinna, mis kirja kubernerid ja purmeistrid härra Frederik Sandtstede ja härra Diderik Korfmaker Wiru wärawa ees wastu wõtsid. Seal taotlesid bojaarid ja tõlk saatjaid ka suurwürsti saadikutele, kes Moskwast olid tulnud ja kellel ka suusõnal asju oli Tallinna linnale. See nimetatud Saksa tõlk oli, teistele sakslastele meelituseks, toredasti riidesse ehitud (nagu ju ka kõigi mamelukkide meel ainult selle ilma toreduste peale käib). Aga saadikutele ei lubatud saatjaid ja kirja peale anti niisugune hea wastus, et nad rahutuks läksid ja koleda kiwikuulide ja tulekerade laskmisega hirmsasti küll oma meelt awaldasid.

Kui nüüd waenlane nägi, et ta torma laskmisega ja oma kiwikuulide ja tulekeradega linnale midagi ei wõi teha, tahtis ta linna torni kallal, Kyk in de Köken nimi, oma wiha lahutada, missuguse torni wäärilist terwel Läänemere maal leida ei ole, kust ka waenlasele sagedasti suurt häbi ja kahju oli tehtud. Aga et nimetatud torni ees kõrge rundeel on, siis pidi ta selle torni keskkohta tabama, maast kaunis kõrgel. Ja ehk ta küll kaua aega päewad ja ööd terwete ja poolte kartaunidega torni peale laskis, ei teinud ta kõige laskmisega ometi muud midagi ära, kui et ühel pool ühe augu läbi lõi, kust paar härga korraga wõiksid sisse minna, ja ka torni walit-


104