Mõned neist Rootsi meestest uputati Tartus Emajõkke, mõned poodi üles ja pealik Johan Wedtberg ja teised Rootsi ülemad wiidi Moskwa ja piinati seal haledasti ja saadeti surma.
Rootslaste ja poolakate wõit wenelaste üle Wõnnu ligidal, 1578.
Selle wõidu peale wõttis moskwalase salk omale Tartus uusi mehi ja suurtükkisid lisaks selle nõuga, et Wõnnu maja ja linna jälle piirama minna. Siis jõudsid ka need Rootsi sõjamehed Tallinna, kes Põltsamaa peale olid määratud, ja kui need sõjamehed kuulsid, et Põltsamaa juba ära oli, siis oli neil suur kurwastus mitte ainult kadunud maja pärast, waid ka, et nad kuninga paha meelt kartsid. Sellepärast tahtsid nad igatahes moskwalasega õnne katsuda, tulgu mis tuleb.
16. septembril läksid needsamad sõjamehed wälja, nimelt kolm eskadroni Rootsi ja Saksa mõisamehi ja kolm lippu Rootsi jalamehi, kus Sudermanlandi härtsogil Karolusel ka üks lipp oli, peale selle weel üks lipp Saksa jalamehi Tallinnast. Sõjapealik oli Jürgen Boye (Eynesest) ja Klaus Biorson (Gammelgardist) pealiku leitnant. Rittmeistrid olid Mats Larson, Kanut Jonsson ja Hans Wachtmeister, jalameeste pealik oli Hans Groth. Need nimetatud sõjapealikud ja rittmeistrid läksid oma sõjarahwaga heas tujus wälja moskwalast otsima, ja kui Pärnu juurde tulid, kakskümmend penikoormat Tallinnast, ja teada said, et moskwalasel mõttes on Wõnnu linna piirata, ja et nad ise ennast tundsid natuke nõrgad olewat üksi moskwalasele kallale tungima, ja neil kindlad sõnumed olid, et Riia stiftis üks salk Poola sõjamehi on, seepärast saatsid Kaspar Tisenhauseni (Saltsast ja Kydast) poolakate juurde kuulama, kas nemad ka ei taha rootslastega kui üks mees ühes minna. Ja ehk poolakad küll mitte otse ära ei ütelnud, oli siiski näha, et nad weel tahawad aru pidada, sest poolakad wõõrastasid wäga sellest ja imestasid, et rootslased üle wiiekümne Saksa penikoorma ära tulewad ilma kutsumata ja ilma maksuta teise isanda kindlust suure iseenese hädaohuga wälja päästma. Ja kui poolakate arupidamine liiga pikale läks, tahtsid mitmed rootslased jälle tagasi minna.
Siis saatis härra Jürgen Boye weel teist korda Klaus Meeksi (Rabiwerest) Poola pealiku juurde lõpulikult teada saama, mis poolakad mõtlewad teha. Selle peale andis Poola pealik was-
131
