Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/242

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tuseks, temal olewat kindlaid sõnumeid, et moskwalane ligi on, aga ei teadwat mitte, kuhu ta tahab minna. Sellepärast laseb ta Rootsi pealikut paluda, et ta weel ühe päewa ehk kolm ootaks, siis tahtwat ta oma sõjawäega tema juurde minna ja temaga ühes jõudu mööda kõik teha, mis wõib. Seesuguse otsusega saatis ta Rootsi pealikule Klaus Meeksiga ühes ka ühe Poola ülema. Poolakate sõjapealik oli Andreas Szophia, Nowigorodi wojewooda, rittmeistrid olid Leonart von Kitlitz, Molnitsa härra, Albrecht Oborski, rüütel, Wenzel Zaba, Föliks Ostrowski ja Klaus Korff, keda ühes ta Saksa ja Poola mõisameestega ligi kaks tuhat oli.

Waheajal, kui saadikud nimetatud sõjapealikute wahel edasi-tagasi käisid, tuleb moskwalane 1300 mehega ja kartaunide, madude ja müüsritega Wõnnu alla. Siis läksid rootslased Burtniku poole, kus nad poolakad arwasid ees olewat, ja kui neid seal ei olnud, siis läksid edasi Moyani, kolm penikoormat Wõnnust, ja jäid sinna leeri. Selsamal õhtul jõudsid ka poolakad sinna pärale, toredad ja hästi warutud, ja teretati üksteist wastakute üsna sõbralikult. Järgmisel ööl puhuti ringi, et kel himu on Jumala sõna kuulda, see mingu jutlusele. Ja kui jutlus mõne waimuliku lauluga oli lõppenud, siis läksid kõik teele ja käisid mõne tunniga enne päewa üle kahe penikoorma ära, ja kuulsid kõige öö moskwalase hirmust laskmist Wõnnu all ja nägid ka, kuda hirmsad suured tulekerad öö ajal õhus loitsid. Ja kui üks penikoorm Wõnnust Koiwa jõele tulid ja teinepool jõge wenelasi märkasid, siis hoidsid neid suurtükkidega tagasi, niikaua kui meie omad takistamata üle selle jõe said, mis seal kaunis kiire ja sügaw oli, nõnda et iga mõisamees omale jalamehi pidi selja taha wõtma ja nõnda jõest läbi ujuma, nii et peaaegu kõik märjaks said.

Kui nad nüüd kõik üle olid, siis langesid Kõigewägewama Jumala ette põlwili ja hakkasid seda salmi laulma: Kui Jumal pole meiega j. n. e. Siis läksid waprasti waenlase peale. Wenelased ja tatarlased pidid ka wastu oma harjunud kommet paika pidama, sest nad ei tohtinud oma suurwürsti suurtükkide juurest mitte nii pea ära joosta. Siis hakkas seal rüütlimäng peale. Aga kui wenelased nägid, et meie omad neile liiga tugewad olid, läksid nad oma leeri kasulikuma koha peale. Neile käidi aga igast küljest waprasti peale ja siis läks mäng alles õieti lahti. Pärast, kui see kasulikum koht neid ka enam aidata ei tahtnud, algas põgenemine kõigest wäest,


132