ja sellel põgenemisel tapeti neid palju maha ja said otsa. Aga meie omad ei wõinud, sest et nad wäsinud olid ja neil teised wenelased kantsides suurtükkidega ka weel ees olid, kellega neil weel tegemist pidi tulema, neile mitte wäga kaugele järele minna, waid läksid moskwalaste kantsi kallale. Aga wenelased panid kantsist suurte suurtükkidega kõwasti wastu ja lasksid nii waprasti, et neile sel õhtul midagi teha ei wõidud. Sellepärast pidid rootslased ja poolakad terwe selle öö läbi täies sõjakorras wahti pidama, et järgmisel päewal wara hommiku wenelasega kantsis jälle laskmist wõiksid alustada. Aga wenelased ei tahtnud seda ära oodata, waid pugesid pika ööga käpuli ja jaluli minema ja läksid Wolmari ja teistesse lähedatesse majadesse ja kindlustesse. Teisel päewal said meie omad suure rõõmuga kantsi kätte ja leidsid sealt 14 suurt suurtükki kartaunisid ja madusid ja 3 müüsrit ja mõned wäljasuurtükid. See taplus sündis aastal 1578, 21. oktoobril.
Ses tapluses langes wenelasi ja tatarlasi kuus tuhat ja kakskümmend kaks meest moskwalase kõige paremaid sõjamehi. Seal sai ka palju kneesisid ja würstisid surma ja haawata ja langesid wangi, nagu kõige pealt: knees Wassili Andreiwits Sitskoe, suurwürsti õemees, sai surma, ja knees Andrei Demitreiwits wiidi haawatult Wenemaale; knees Wassili Federwits Worontsow, lasti Wõnnu linnast surnuks; Andreas Solkalow, suurwürsti kantsler ja ülem nõunik, pääsis haawatult hädawaewalt minema.
Kolm kneesi, nimelt knees Peeter Iwanowits Tatow, knees Simeon Tuffeakin Obolentski ja knees Peeter Iwanowits Gworostinow langesid wangi ja wiidi Poolamaale. Rootslasi ja poolakaid ei langenud mitte täit sada meest ja tähtsam neist oli Hertwich Leidebur, Hans Wachtmeistri leitnant. Lõpuks tulid rootslased 5. nowembril suure au ja iluga jälle Tallinna, suure rööwisaagiga, ja maasulased, kes jala wälja läksid, tulid kõik ratsa tagasi ja tõid üle tuhande moskwalase hobuse kaasa. Pärast seda aega lõi moskwalase õnn hoopis ümber.
Rootslaste käigud Wenemaale, 1579.
Aastal 1579, weebruaris, langesid rootslased Wiiburi kaudu Wenemaale ja talitasid seal suuresti rööwides, tappes ja põletades. Selsamal ajal läks ka Hans Erichsen (Brinkalast)
133
