oma suurwürstist olid ära langenud, ja läks selle sõjarahwaga ühes wägewa armaadaga, suurtükkide ja igasugu sõjamoonaga wägewa Nöteborgi maja alla Wenemaal, septembrikuus, ja ehitas kantsid ja hakkas torma laskma. Ja et see maja laiade, käredate jõgede ja suurte wete wahel aset on, nõnda et mitte wõimalik ei ole kindlal maal sinna kantsidega ligi tulla, siis pidi seal kantsid panema ühe laiu otsa, kust nad ka üsna warsti selle maja müüri puruks lasksid ja kaheksandal oktoobril paatide ehk wäikeste laewadega tormijooksule läksid. Ja sel tormijooksul sai üks osa Rootsi mehi ka mõned selle Nöteborgi maja kindlustused kätte ja pidas pool tundi käes, aga et teiste meestega jõgede pärast asi natukene liiga pikka läks ja nad mitte kohe kannul appi tulla ei saanud, siis lõid wenelased nad jälle tagasi. Nõnda oli see tormijooks asjata ja ilmaaegu olnud ja tehti seekord mitte wähene wiga.
14. oktoobril toodi sellele majale abi mitu Wene laewa täit toidu- ja sõjamoona ja igasugu tarwitust. Siis said wenelased jälle uut julgust.
15. oktoobril jõudis sõjaülem härra Pontus pärale ja tahtis 18. oktoobril ka oma õnne katsuda ja weel üks kord torma peale minna, mis aga ka, nagu esimenegi tormijooks, ilma tagajärjeta lõppes.
Rootslaste asjata käik Nowgardi, 1582.
Kui lootus Nöteborgi peale seekord nurja oli läinud, pidid nad leerist üles tõusma ja kahjuga ära minema. Siis läksid kõik mõisamehed mardipäewal Nowgardi poole teele, paha tilaga, kus kõik loigud wett täis olid ja kuri ilm suure sajuga päewad ja ööd edasi kestis, ja kõik sillad Wenemaal wees ujusid. Ja kui nad nende suurte raskuste pärast Wenemaal midagi ei wõinud ära teha, tulid nad jälle, kui mõnesaja hobuse ja pea kõik kraamiwankrid olid teele jätnud, oma reduleeri tagasi ja olid seal kogu talwe otsa wenelase maal aset, ilma ühegi kimbatuseta ehk wastuseisuta.
Kuda ülejooksnud wenelased riides olid.
Sel ajal hakkasid moskwalased ehk wenelased, kes Rootsi kuninga alla olid sattunud, Saksa moodi riides käima, mis riided niihästi neile kui ka kõigile teistele moskwalastele igal ajal üks hirmus asi oli. Põhjus, miks nad seda tegid, oli nimelt see, et kui nad nüüd sakslaste ja rootslaste hulgas pidid elama ja nendega koos sõja-
167
