wähemagi wiiwituseta, ja sellest kohtust ei wõinud keegi edasi kaewata, isegi walitsewale würstile mitte.
Ja peale selle oli aadlil, kõigil ja igal üksikul, igal ajal see woli ja wõimus, et igaüks oma mõisas ja maa peal inimesetapjale igaühe wastu, ka tema oma ülemuse wastu, kindlat kaitset wõis lubada ning anda. Peale selle oli igal aadlikul oma mõisas iseoma mõisakohus kaela ja keha üle kohut mõista Ja kui keegi pahategija kellegi aadlimehe maa peal kinni wõeti, siis teda ei antud mitte ülemuse kätte, waid selle aadliku kätte, kelle piirides tema tabati. Ja kui teda tema tööd mööda taheti karistada, siis kutsus see aadlimees mõned teised aadlikud ühes mõne wanema talupojaga oma juurde mõisa. Siis istus see mõisa junkur oma kutsutud sõpradega maha ja laskis pahategija ette tuua. Pärast kaebtust ei teinud aadlimehed, kes kohtus istusid, mitte otsust, waid olid üsna wait, sest maa wana kommet mööda pidid ikka kõige wanemad talupojad õiguse leidma ja pahategija üle otsuse tegema. Ja aadlil oli weel palju eesõigusi ja wabadusi, kuda aga himu ja tahtmine ja heaksarwamine tegi.
Ja nii toredasti kui aadlikkudel Liiwimaal kõik eesõigused käes olid, nii wilets oli talupoegade lugu siin maal kohtu ja õiguse poolest, sest waesel talupojal ei olnud mitte enam õigust kui tema junkur ehk fogt aga ise tahtis, ja waene mees ei tohtinud ühegi kõrge ülemuse ees ühegi wägiwalla ega ülemäära pärast kaewata. Ja kui talupoeg oma naisega suri ja lapsed järele jäid, siis wõeti lapsed nõnda eestkostmise alla, et kõik, mis wanematest järele oli jäänud, mõisa wõeti ja lapsed pidid alasti ja paljalt junkru tuleasemele minema wõi linnades kerjama ja oma wanemate warandusest täiesti ilma jääma. Ja kõik, mis waesel talupojal oli, see ei olnud mitte tema, waid tema isanda wõimuses. Ja kui mõni talupoeg wähe kurja oli teinud, siis ta wõeti ilma armuta ja wastu iga inimlikku tundmust oma junkru ehk maafogti poolt, keda siin maasulaseks hüütakse, paljaks ja pekseti pikkade terawate witstega, ilma tema wanusest hoolimata. Ja ükski talupoeg ei pääsnud sellest hoolimata wägiwallast mööda, ehk olgu siis, et ta rikas oli ja ennast igal ajal märksa kingitusega wõis wabastada. Ka oli aadlikke, kes oma waeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wastu wahetasid. Seda ja muud sellesarnast ülemeelt, ülemäära ja hoolimata wägiwalda pidid waesed talupojad, ilma et muu ülemus seda kudagi oleks tähele pannud, aadli ja maasulaste poolt kannatama ja heaks wõtma.
46
