Jimi tagasijõudmist rünnata ja nad võita. Sellele oleks tema arvates järgnenud linnarahva poolehoiu langus ja nõnda oleks murdunud valge mehe valitsus, kes kaitses vaeseid. Hiljem oleks võidud uute liitlastega toime saada. Neil poleks olnud ainustki sõpra. Sel mehel oli küllalt taipu iseloomude mõistmiseks ja tema oli küllalt näinud valgeid, et aru saada — need uustulnukad on põhjaläinud inimesed, kel pole kodumaad. Brown hoidis oma tusase ja tumeda näoilme alal. Alguses Corneliuse häält kuuldes, mis mangus lähenemisluba, tõusis Brownil ainult lootus kuidagi põgenema lipsata. Aga vähem kui tunni ajaga keesid tema peas juba hoopis teised mõtted. Äärmise häda sunnil ta oli ju siia tulnud, et varastada toitu, võib-olla ka mõni tonn kummi või paar peotäit dollareid, leidis aga end olevat ümbritsetud surmlikkude hädaohtude võrgust. Nüüd aga, Kassimi ettepanekute tagajärjel, hakkas ta mõtet hauduma, kuis kogu maad lagastada. Keegi neetud mehike — pealegi veel ihuüksi — oli midagi selletaolist teostanud. Kuid vististi polnud ta asja küllalt põhjalikult teinud. Võib-olla sobivad nad ehk koos töötama — kõik välja pitsitada ja siis tasapisi oma teed minna. Kassimiga läbi rääkides pani Brown tähele, et temast oletati, nagu omaks ta merel suure laeva ja hulga mehi. Kassim palus teda tõsiselt, et ta tooks viibimata oma suure laeva ühes kahuritega mööda jõge üles radža teenistusse. Brown avaldas oma nõusolekut ja sellel alusel jätkati läbirääkimisi vastastikusel usaldusepuudusel. Kolm korda sama hommiku jooksul läks viisakas ja energiline Kassim alla radžaga nõu pidama ja tuli usinasti oma pikkade sammudega tagasi. Läbirääkimisel tundis Brown tigedat rõõmu mõeldes, et tema vilets kuunar, milles pole midagi muud, kui aga hunnik pori, pidi esitama relvastatud laeva, ja tema hiinlane ning vigane Levukalt pärit madruselogard — rohkearvulist meeskonda. Peale lõunat toodi talle uut
342
