Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/107

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 105 —

last, üsna jumetumat lõbutüdrukut terwe muusika-aja jootnud. Magneediline wõim liitis teda selle paksu, ülbelt naeratawa inimese külge, kelle ärikawalad silmad teda kõigi kunstidega wõrgutasiwad. Kui nad restauratsionist pärast muusika lõppu lahkusiwad, — Holger jäi weel mängima —, asus Nielsen poolpimedas aiakeses, kust teine kõrwalisem wäljakäik läbi wiis, tüdruku lihawa käewarre ümbert kinni ja küsis, seestpidi lõdisedes, kas ta temaga kaasa wõiwat minna.

Paks Kirstine naeris wabisewal rinnal niisuguse lapsikuse üle. Määratuma musuga mattis ta küsija suu kinni. Uimaselt, nõtkuwate põlwedega järgnes Jens temale alewiuulitsate hauduwasse tumedusesse.

See oli esimene kord. Teised korrad ei jäänud tulemata. Jens Nielsen püherdas poris. Seesama Jens Nielsen, kes oma emale nii wali kohtumõistja oli.

Õige küll, pärast esimest ööd tundis ta midagi, mis kahetsemisele sarnane oli — tundmus, mille puudust ta emale nii leppimatalt etteheiteks tegi. Jens wiis oma kipitawa hinge äramuritud ihus kirikusse. Seal wagatses ta paar tundi, et tülitawast tusast, mille juures õllepohmelus ja kahju ärapriisatud raha järele wast mitte wähem süüdi ei olnud kui kõlbline õud, taewaisa abiga hõlpsamalt lahti saada. Aga pärast järgnewaid langemisi ei läinud ta enam kirikussegi. Ta sai oma kahetsusega, selle tusatundega, mis kui loomulik reaktsion igal lustimäratsemisel kannul käib, isegi walmis.

Esiteks hoidis ta oma südametunnistusele na mehe eesõigused wastu: ta tegi ju ainult, mida teised mehed karistuseta ka tegiwad; oli see patt, siis igatahes andeksantaw patt. Teiseks filosofeeris ta oma isikule iseäralise eramorali kokku: ta maksis oma langenud ja patukahetsemata emale kätte, karistas teda, sai, nõnda öelda, tööriistaks nuhtlewa Jumala käes.

Oli Jens ennemalt ema wiinaklaasi tagasi tõuganud, et teda oma kõlblise kõrgusega haawata, siis tahtis ta teda nüüd oma kõlblise alatusega pureda. Niisugune ema ei ole wäärt, et tal poeg on, kelle peale ta uhke wõib olla — seletas ta enesele. Metsa seepärast kõik kainus, karskus ja wagadus — ta peab minu pärast kannatama, nagu mina