— 158 —
ära, waid ilmutas pealegi päris haruldast elulusti, mis ühtelugu näis kaswawat — kaswawat sel määral, kuda töölistepartei wõitluses märgatawaid edusammusid astus. Wõidurikkad folkethingi-walimised ja mõni aeg hiljem nii sama õnnelikud wolikoguwalimised pealinnas, millede puhul Nielsen Holgeri ja teiste alaealiste seltsimeestega lendlehtede ja walimisesedelite wäljalaotajana tüdimatalt tegew olnud, tõiwad talle peaaegu joowastuseni ulatawa õnnetuju. Üht suuremat solidariteedistreiki, mis mõne wabrikandi poolt puutööstuses toime pandud wäljakutsuwa lockouti tõttu wälja kuulutati, teretas Jens kui esimest säärast jõukatset, millest ka tema osa wõis wõtta, enthusiastlise rõemuga. Selle nelja nädala jooksul, mis seisak kestis, sai ta emaga, sest et streigikassa kasinalt täidetud oli, pitsitawat puudust kannatada, kuid see ei kahandanud tema õhinat: tühja kõhuga, aga hea humoriga käis ta sõbra Holgeri seltsis päew päewa kõrwa streigi wahil. Ja kui wõitlus wiimaks tööliste täielise wõiduga lõppes, nägi ema Nielsen oma tasast ja tagasihoidlikku poega seltsimehele kaela langewat ja teda tormilikult suudlewat, enesel ujuw sära silmades.
See kõik jäi Jensine Nielsenile, kelle hääbunud waim poja ewangeliumi tuumasse ei suutnud tungida, noohästi kui arusaamataks, mispärast ta mõistatusele ebaloomuliku seletuse leidis. „Ta näeb kadu — warstist kadu!“ — see usk juurdus ta haigesse hingesse nii kõwaste kinni, et ta peaaegu imeks pani, poega päewast päewa ikka weel elusalt enda ees nähes, kuna ta tema surma eelpäewal selgeste ette oli tundnud. Oma põduras kartuses läks Jensine nii kaugele, et poeg teda ööseti, ja öö jooksul enam kui üks kord, hiljukesi enda woodi ette kuulis hiiliwat, et kummarkülle, hinge kinni pidades, kuulatada, kas poja rind weel tõuseb ja suu õhku tõmbab.
Wõib olla, et Jensi haiguse aeglane ja kergelaadiline käik ema peale pikkamööda weidi rahustawalt oleks mõjuma hakanud, kui mitte üks wäline sündmus keelates wahele poleks astunud.
Ühel päewal, mil Jens külmetamise tõttu raskemaks läinud köha ja pistjate pärast tööst kodus oli, tuli neile kella nelja ümber pärast lõunat üks sel tunnil üsna ootamata külaline: Holger Rasmussen.
Pealt näha üsna rahuline, äratas ta oma olekuga
