— 83 —
Lahkumisetunnil selgus, et Hans Kaspar oma seniste eluhõlbustajate wastu mitte tänamata ei olnud. Ta surus emale sada, pojale kümme krooni pihku ja kuulutas neile pühalikult, et kõik tema kaasatoodud wara, wäljaarwatud wiis portsellani-piipu ja kaks uuemat ülikonda, neile jäädawaks ja wastuwaidlemata omanduseks on määratud. Siis andis ta mõlematele lahkeste naeratades kätt, suudles ema kergeste põse peale, nagu tuleks ta kolme päewa pärast tagasi, ja reisis oma wiie piibu ja kahe ülikonnaga ära.
Kaheksas peatükk.
Nüüd müüsiwad Nielsenid üleliigse majakraami ühes Jebbeseni wanade riiete, saabaste ja tuhwlitega ära ning üürisiwad endile Helgolandi uulitsale ühetoalise korteri, et uut elu õige odawaste peale hakata. Kahte kambrit polnud neil ju ka sellepärast waja, et emal enam külalisi ei pidanud käima. Uues korteris oliwad nad taewaisale märksa ligemal, nii ligidal, et tema päike nüüd ka nende peale wõis paista, sest kamber paiknes wiiekordse maja katuse all. Suwel oleks wanataat neile küll wähem sooja, talwel wähem külma wõinud anda, aga nad leppisiwad kristlikult tema wastuokslise temperatura-korraga, sest üür oli odaw.
Siin kõrges pesakeses, millesse sinised tuwid, hallid warblased ja kirjud kassid waheldamisi sisse wahtisiwad, nabiti nüüd palehigis sigaritööd teha. Suur töölaud akna all wõttis ligi kolmandiku kambri wähesest awarusest ära ning tubakakastide ja sigarikarpide wirnad seinte ääres kitsendasiwad weelgi ruumi. Oli ju nüüd töölisi kaks, sest Jens ei andnud emale produktiwiteedi poolest enam liig palju järele. Ta oli wisal püüdmisel rohke näpuwäleduse omandanud ja püsidust witsutas wajadusewits wäsimatalt taga. Muidugi nihkusiwad koolitööd sel lool tagumise plaani peale ja herrad pedagogid hurjutasiwad teda „haisewa laiskuse“ pärast. Aga see ei läinud Jensile, keda koolipiina warstine lõpp trööstis, suurt südamesse. Sügisene waheaeg, mida ta wirgalt järelõppimiseks tarwitas, ja na-
