Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/130

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 130 –


6000 jalameest ja 1000 ratsameest, keda ta kord ühest, kord teisest sõjawäe jaost enesele walis. Riias oli sel korral palju rahwast, sest et palju perekonde, nende hulgas ka 150 mõisnikku, linna warjule oliwad põgenenud. Kaheksa kuud wältawa ümberpiiramisega tõusis linnas kange nälg, selle pääle ka katk; selle juurde tuli weel kewadel suur weeuputus, nõnda et linnas häda hirmus suureks läks. Märtsi kuus 1710 tuli Scheremetjew oma meestega uuesti linna ette, et ümberpiiramist tõsiselt käsile wõtta. Ka würst Menschikow tõi hulga sõjamehi juurde, aga läks ise pea jälle Peterburki Peetri juurde tagasi. Pääle nimetatud Sheremetjewi ja Repnini wõtsiwad weel teised Wene kindralid, nagu Bauer, Hallert ja Peeter Lascy Riia ümberpiiramisest osa; wiimane pandi hiljem Liiwimaa kindralkuberneriks. Linna ränga laskmise järele hakkas wiimaks selleaegne Riia kindralkuberner grahw Strömberg 30. juunil Sheremetjewiga allaheitmise pärast kaupa tegema. 4. juulil 1710 andsiwad kindralkuberner, rüütlid ja linna nõumehed Riialinna wenelaste kätte, kes würst Repniniga Liiwawärawast sisse sõitsiwad. Rootsi sõjawägi lasti wabalt linnast wälja minna. 10. juulil 1710 läks Strömberg järele jäänud meestega, lippudega ja muusikuga linnast wälja Ruhja ja Wiljandi kaudu Tallinna. Haiged wiidi Dünamündesse, et neid säält laewadega Rootsimaale läkitada. 12. juulil 1710 laskis Sheremetjew enesele tsaari nimel Riia rahwast truudust wanduda. Mõisnikkudele ja linnale kinnitati wanad õigused ja lubati ka Rootsi walitsuse poolt ära wõetud mõisad tagasi anda.

Riia allaheitmise järele ei wõinud teised Liiwi- ja Eestimaa linnad enam kauem wasta panna, sest et nendes peaaegu igasühes nälg ja katk rahwast piinasiwad. Dünamünde heitis 8. augustil, Pärnu 14. augustil ja Saaremaa Kuresaarega septembri kuu hakatusel 1710 alla. Tallinna saiwad wenelased alles kuuenädalise ümberpiiramise järele 29. septembril 1710 oma kätte. Pärnu, Kuresaare ja Tallinna ärawõtmisel oli Wene poolt isiäranis kindral Bauer waper ja hakkaja. Kõik siiamaalsed õigused kinnitati linnadele uuesti, nagu Riias seda juba oli tehtud. Sheremetjew sai oma teenistuse eest Peebalgi mõisad, mis praegu weel tema järeltulejate käes on. Pikkamisi paranesiwad maal ja linnades need rasked haawad, mis pikk sõda löönud.

Ehk küll Eesti- ja Liiwimaa 1710 juba ära wõidetud oliwad, ei olnud ometi weel teada, kelle omaks nad pidiwad jääma. Kuningas August nõudis, kui ta Peetriga 1711 kokku sai, et Liiwimaa tema omaks pidi saama.