Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/140

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

– 140 –

10. Hertsog Peeter 1769–95.

Peetril oli hertsogiametis palju raskusi ees, sest mõisnikud oliwad tema wasta ega tahtnud teda sellepärast korralikuks ega õigeks hertsogiks tunnistada, et nende käest tema walimise ajal nõu ei olnud küsitud. Ka truuduse wannet ei tahtnud nad temale wanduda. Wannuti alles mõne kuu pärast, kui Wene saadik Simolin neid ähwardama hakkas. Peetri sisemisest säädmisest on nõnda palju nimetada, et ta Miitawisse 1785 kõrgema gümnasiumi laskis asutada. – Kui Peeter 1779 grahwinna Anna von Medemiga abielusse oli heitnud, lahkus ta 1784 oma armsast Würtsau lossist (poolteist penikoormat Miitawist kaugel) ja reisis abikaasaga ja teenritega Berlinist, Dreesdenist ja Münhenist läbi Italiasse. Berlini tagasi tulles ostis ta sääl ligidal enesele ühe lossi ja Silesiamaal Sagani hertsogiriigi. Hertsoginna läks juba 1786 Würtsausse tagasi, kus Peetri igapäine elukoht oli. Peeter isi tuli alles 1787 Kuramaale. Selle aja sees oli tema lugu mõisnikkudega jälle pahemaks läinud, sest need nurisesiwad selleüle, et ta wõõral maal palju raha ära raiskab.

Kui selle pääle 1794 Suwórow ja Fersen Poolamaa ärawõitnud ja esimene Warsawi pääle tormi jooksmisega Poola mässamise lõpetas, tuli aastal 1795 Poola riigi wiimane jagamine ja täielik otsasaamine. Et Poola walitsuse lõppemisega ka Poola ülem walitsus Kuramaal otsa sai, wõeti Miitawis 1795 maapäewal nõuks terwet Kuramaad Wene walitsuse alla anda. Sellepärast waliti saadikud, kes hertsog Peetri käest, kellel enesel lapsi ei olnud ja keiserinna Katarina II. käest luba pidiwad paluma. Hertsog Peeter kirjutas isi keiserinna Katarina II. kirja, kelles ta Poola ülema walitsuse lõppemise pärast ennast hertsogist lahti wõttis ja keiserinnat siiamaalist hertsogiriiki wasta wõtta palus. Kuramaa saadikud tõttasiwad nüüd Peterburki, kus nad isi keiserinna Katarina jutule saiwad. Kui keiserinna wabatahtliku Kuramaa allaheitmise wasta oli wõtnud, lubas ta uutele alamatele alati armuline olla, aga manitses neid ka sõna kuulda. Pea kuulutas keiserinna ühe kirja läbi usuwabadust ja endiste õiguste edasiwältamist. Sellepääle wandusiwad saadikud senatis truuduse wannet ja pea kogu Kuramaa. Nõnda sai Kuramaa 1795 Wene kubermanguks, kelle esimeseks kindralkuberneriks keiserinna kindral Pahlen'i pani. Kura hertsog Peeter, kes hertsogiameti käest ära annud, sai selle eest hulga raha kahjutasumiseks. Ta elas Silesia ja Böömimaal oma mõisates ja suri 1800 76 aasta wanaduses ära.