Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/174

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 174 –


ja ta warandus ära jaeti. Wäiksel mõõdul püüdis Eesti Üliõpilaste selts kirjanduse seltsi ülesandeid täita.

19. aastasaja wiimasel weerandil hakkas Eesti kirjandus lopsakalt kaswama. Suurem jagu ta tooteid langes nagu ennegi ikka weel ümberpanekute kilda. Kuid ju ilmusiwad kirjanikud algupäraste kirjatöödega. Esiti astus J. Pärn platsi, pea tuliwad talle E. Brunberg ja E. Wilde appi, wiimane õige suure tooterikkusega. E. Wilde on meie ajani kirjanduses tööd tegemas; uuemal ajal kannawad ta tööd sotsialist wärwi. Praegusel aastasajal ilmus hulk noori kirjanikka, kellest mõned nagu F. Mihkelson, Aino Kallas, A. H. Tamsaare, j. n. e. üleüldist tähelepanemist leidnud. Kuna Mihkelsoni töödes wahel müstitsismus wõidu tahab wõtta, püüab Tamsaare Eesti Zolaks saada.

Luulekirjandus awaldab wiimasel aastakümnel niisama edenemist, wähemalt lüüriline kirjandus. Eepiline luulekirjandus selle wasta niisugust edenemist ei tunne. Warsti pääle Kreutzwaldi surma ilmus ta „Lembitu,“ umbes selsamal ajal A. Maine „Kõu ja Pikker,“ hiljemini weel J. Liiwi „Kõrwe lõwi“ ja „Püha kuju“ ja muud. Sest saadik walitseb sel alal waikus. Lüürikat on sellewasta rohkem ilmunud. Teistest ees seisab siin G. Suits oma töödega. Muist tundeluule esitajatest saagu nimetatud J. Tamm, K. E. Sööt, G. E. Luiga, J. Liiw, J. Bergmann, M. Lipp, E. Enno.

Kirjandusele uut hoogu anda püüab 1907 asutatud „Eesti kirjanduse selts“ oma agara esimehega W. Reimaniga eesotsas ja kuukirjaga „Eesti kirjandusega.“ Nägelikult püüab uus selts Eesti kirjandust õigele rajale juhtida, tegelikult ei ole selts ainelise waranduse puudusel weel suuremat jõudnud ära teha, kuigi mõnda alust juba pandud.

Eesti kirjanduse auuks jääb Eesti rahwa ärkamine ja äratamine. Kuna esimesed äratuse hüüud waewalt arusaadawalt nagu kauged kõue kõminad kostawad, kaswab aastatega nende hääle jõud ja wägi. Esimest äratuse pasunat puhusiwad Janssen ja Kreutzwald. Jannsen ei julenud esiotsa weel rahwusetunnet äratada; ta äratas ainult laulmisele. Jannseni õhutusel asutati laulukoorisid, lauluseltsisid, muude seas Tartu Wanemuinegi. Jannseni õhutusel peeti 1869 Eesti esimene üleüldine laulupidu Tartus. Juba astus Jannseni kõrwal C. R. Jakobson üles ja püüdis Postimehes waljumalt äratusepasunat puhuda, kuna Jannsen kartis, et puhuja pasuna lõhki puhub. Oma käe pääl õhutas C. R. Jakobson kõnedega Wanemuises seda wõimsamalt rahwuse ärkamist ja weel enam wähä hiljemini ilmunud