– 32 –
kiriku ja kirikuga ühes, nagu Ükskülas, kindluse. Enne weel kui teise kiriku ehitus walmis sai, nimetas Breemeni pääpiiskop Hartwih II. Meinhardi tubli ja wäsimata rahwa ristiusku pöörmise eest aastal 1188 piiskopiks. Selleaegse paawsti Klemens III. kirja läbi, mis Meinhardi uude ametisse kinnitas, oli Hartwih asja nõnda kaugele ajanud, et Üksküla piiskopikond tulewikus Breemeni pääpiiskopi maadega ühendati. Seepärast pidiwad kõik järeltulewad Liiwimaa piiskopid Breemeni pääpiiskopi käsualused olema.
Saksamaalt tagasi tulles oli Meinhard munga Teodórihu ehk Diitrihi, kes pärast Eestimaa piiskopiks sai, Breemenist ligi toonud ja Treideni poole rahwast ristiusku pöörma saatnud. Hakatuses läks Teodórihi asi wäga hästi. Munk asus linna elama ja hakkas põldu harima. Kui aastal 1189 pikaldane wihm liiwlaste põldusid wee alla pani ja lõikuse lootusele täieste otsa tegi, Teodórihi põllul aga midagi wiga ei olnud, nimetas üks preester wõi ettekuulutaja Teodórihi nõiaks. Liiwlased tõstsiwad Teodórihi wastu mässamist ja tahtsiwad munga wihastatud jumalatele ohwerdada. Enne kui see sündis, küsisiwad nad ometi weel jumala käest nõu. Seks paniwad nad oda püha tamme alla ja wiisiwad walge hobuse, kes jumalate tahtmist kuulutama pidi, odast üle. Teodórihi õnneks astus hobune pahema ehk elu jalaga üle oda. Seda nähes ütles ettekuulutaja, et ristirahwa Jumal wist ilma nägemata hobuse seljas istuda ja hoost juhtida; ta laskis hobuse selja puhtaks pühkida ja hoost uuesti üle kardetawa oda wiia. Et hobune teist korda elu jalaga üle astus, oli Teodórih päästetud. Selle läbi tõusis liiwlaste seas suurem usaldus Teodórihi wastu. Nüüd heitsiwad mõned naisterahwadki, kes iseäranis kindlasti wanast usust kinni pidasiwad, ristiusku ja saiwad ristitud. Kõige tähtsam oli uutest ristiinimestest liiwlaste wanem Kaupo[1] keda Teodórihi arstirohud rasketest haawadest terweks tegiwad. Kaupo laskis ennast Treidenis ristida ja jäi eluotsani usklikuks ristiinimeseks.
Waheajal oliwad liiwlased Wäinajõe ääres tõotuse unustanud ja Meinhardist lahkunud, sest see oli neile Breemeni pääpiiskopi ülemast walitsusest kõnelenud ja kümnese säädmist nõudnud. Ristitud ruttasiwad jõkke ja pesiwad eneste päält ristimise maha (1192). Wihas läksiwad Üksküla ja Holmi liiwlased nõnda kaugele, et nad piiskopi waranduse ära wõtsiwad ja mitmele piiskopi seltsimehele tublisti walu andsiwad. Sellepärast wõttis Meinhard nõuks Saksamaale tagasi minna ja säält enesele abi muretseda. Liiwlased, kes ta nõust aru saiwad ja kartsiwad, et ta hulga sõ-
- ↑ Mõned ütlewad, et alles piiskopp Albert teda ristinud olla.
