Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/100

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 99 —

muidugi täidan Teie soowi,“ wastas Juliette ruttu.

Tohwer tõmmas oma tooli weidi ligemale.

„Ma wõin ju wreilenile mõndagi rääkida,“ sosistas ta pika kaelaga, „aga kõige parem oleks, kui ma Teile teine kord herra kirjutustoast wakuraamatu tooksin — ma tean, kus ta seal seisab.“

„Wakuraamatu — mis see on?“

„Seal on sees, kui palju umbes talupoegadel kohtade eest mõisa tööd on teha ja maksusid maksta, kui ka sellest seadusest enam kinni ei peeta.“

„Teie tahate mulle seda raamatut ilma herra teadmata tuua? Ei, Tohwer, seda ma ei soowi. Kui ma teda peaksin lugeda himustama, siis palun teda ise parunilt. Seda puhku saab sellest küllalt, kui mulle umbkaudu teada annate, kui raske töökoorm talude peal seisab. Mina olen põllumehe tütar ja saan Teie seletustest wististe aru.“

Tohwer tegi siis, mida ta oma konariku, paindumata Saksa keelega teha wõis. Appi tuli talle see, et ta majanduslisi asju, nagu alaline maainimene kunagi, kaunis hästi tundis ja et preili niihästi ta keelest kui ka ta seletuste ainest nii kergeste aru sai. Ta andis oma terasele kuulatajale kõige pealt wäikese ülewaate kõigi tööpäewade üle, mis teatawa suurusega talu rentnik aasta jooksul mõisa peab tegema, kujutas töö liikisid, ühe ja teise töö raskust, tööpäewa pikkust wõi jaotöö umbkaudset suurust. Siis kirjeldas ta talurahwa koduseid töösid mõisa jaoks, ning jõudis wiimaks kõiksugu maksude juurde mõisa,