Mine sisu juurde

Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/99

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 98 —

karjuw. Kuid inimene harjub kõigega, iseäranis, kui ta ikka ühte ja sedasama näeb ja tal mahti ei ole, makswaid olusid teistsugustega wõrrelda. Ta hakkab loomulikuks pidama, mille üle ta muidu imestaks ja wõerastaks, ta saab tuimaks ja osawõtmataks häda kohta, millel lõppu ei ole ja mis igal pool ühesugune on; awalik ülekohus kaotab tema silmas wiimaks oma kareda näo… Seepärast imestas Tohwer selle wõera naisterahwa üle, kes asjade pärast ärewusesse sattus, mida siin keegi waewaks ei wõtnud tähelegi panna, millest peened inimesed, iseäranis „saksad,“ hea kombe pärast rääkidagi ei tihkanud…

„Teie käest, Tohwer, palusin ma sellepärast õpetust, et Teie oma seisuse poolest kumbki ei ole — ei talupoeg ega mõisnik,“ rääkis preili Marchand edasi. „Teie ei saa siis ühte liig wäga kiitma, ega teist laitma… Kas Teie ei wõiks mulle lähemalt seletada, kui suur see töö on, mida talupoeg rendi asemel mõisnikule peab tegema?“

Toapoiss lõi kartlikuks. Ta pilk ei riiwanud nüüd mitte ainult ust, waid wilksas ka mööda toaseinu üles.

„Ega wreilen ometi sakstele ütle, et meie neist asjadest siin oleme rääkinud?“ küsis ta argse, kohmetanud naeratamisega.

„Kas neid asju siis salajas peetakse?“ imestas preili. „Ma usun, igaüks teab, kui palju talupojad mõisale tööd teewad?“

„Õige küll, wreilen, õige küll, aga — mis parem, on parem!“

„Kui Teie omale sellest paha kardate, siis