Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/12

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 11 —

halli taewa serwal, mille kuldsed kiired praegu unest ärkawat, karastatud loodust suudlewad, see on neile öösistele töötontidele kohutawaks märgutuleks, et neid uus niisama ränk tööjärg ootab. Weel kaksteistkümmend tundi tööd, sõimu, keppi, haganast leiba, unega heitlemist — siis alles tuleb puhkeaeg, kallis, magus laupäewa-õhtu…

Kilter annab waimudele käsud kätte ja paneb mõisa poole. Kubjas pole weel ilmunud. Seda silmapilku tarwitawad mõned, et leiwakotist palukest kuiwa leiba pihku kahmata ja seda kinniste silmadega nosima hakata; teised ei tea enam, mis nälg ja janu tähendawad, nende ülemaks waraks on uni, tinaraske, wägiwaldselt maha rõhuw uni. Terwe maailm wiie-minutise suikumise eest! Nad langewad jala pealt maha, nagu oleks neid püssikuul tabanud. Warsti kükitab neli, wiis norskajat rehe wälise seina ääres — mitte mõisa pool külles, waid seal pool, kuhu kubja wõi opmanni silm mitte kohe ei ulata. —

See warastatud uni ei kestnudki paraku kauem kui wiis minutit. Äkitselt, nagu maa seest kerkinud, seisis kubjas rehe nurga ääres. Waewalt oli ta pilk räästa all suikuwatest kägaras inimesekogudest üle riiwanud, kui juba ta uus toomingane wemmal tõusis ja lähemale uinujale pihta wopsus.

See oli üks noor tüdruk, kes süües magama jäänud. Ta hoidis leiwatükki käes, ta huuled oliwad leiwapurused ja suu nähtawalt weel täis. Uni oli näljast wõitu saanud, enne kui sööja suutäit alla saanud neelata.

Et ta esimesel hoobil mitte kohe püsti ei karanud, siis andis kubjas talle weel teise. See