Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/118

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 117 —

Nagu tume, õnnetusega ähwardaw kõuepilw lasus sellest päewast saadik Huntaugu talu koduse elu peal. Nähti ainult kortsus kulmusid, ümaraid nägusid, kinnipigistatud huuli. Kui keegi sõna rääkis, siis oli see ainult tarbe pärast. Poiss ja tüdruk ei julenud enam waljuste naerdagi peremehe, perenaise ja Miina mossis nägude pärast.

Ema ja tütar oliwad isekeskis asja üle kõnelenud, ilma mingisugusele abi tõotawale otsusele jõudmata. Miina teadis ainult seda, et ta Pritsule minna ei taha, ja ema ainult seda, et tütar õnnetu on, kui ta sellele mehele läheb, keda ta ei taha. Aga seal sündis emaga nädala jooksul wäike ime. Ta hakkas wõimalikuks pidama, et Miina Pritsule läheb, ning wõimalikuks pidama, et ta oma saatusega wiimaks üsna rahul on. Huntaugu Wiiu oli nimelt nende tõotuste üle lähemalt järele mõtelnud, mida Kubja-Prits Mihklile andnud. Suurem ja parem koht; rohkem loomi, rohkem wilja, rohkem piima, rohkem linu ja willu; Mihkel mõisas wiinaperemees; tütar mõisas kubja naine; tuleb mõne aja pärast isamajasse tagasi; ega ta tühjalt tule — mõisa sundijatel on ikka wõimalik midagi tallele panna; siis algab ju päris kena elu!…

Ja, jah! Kellel kõht tühi on, müüb läätseleeme eest oma õigused ära — miks ei peaks ta siis natuke teise õnne selle eest ohwerdada tahtma! Kui Huntaugu ema kõik need tõotatud tulud ükshaawal oma waimu eest laskis mööda käia, kahanes halbtus, mis kaasa oli wõtta, mäe suuruselt liiwatera wäiksuseni. Sa taewake! Nagu poleks üks mees niisama hea