— 118 —
kui teine! Ega's ta wigane ole! Tal on terwed jalad all, pea otsas, suu põigiti nina all, nagu igal teiselgi! Näib tüdrukut armastawat — ega ta muidu nii wäga ta järele jookseks! Ja kui ta teda armastab — noh, ega ta temale siis paha tee! Natuke kiuslik, salalik — sa taewake, igal inimesel oma wead! Ega Mihkelgi kõige parem mees ole — elada wõib ikka! Ja inimene harjub ju kõigega ära — armastus tuleb iseenesest. On juba paar last majas, siis pole armastust mehe wastu enam wajagi…
Sel mõttel ja sihil hakkas Huntaugu eit ka tütrele tasaseid tähendusi tegema. Kui ta seda esimest korda tegi, jäi Miina laial silmal ta otsa wahtima. Siis pööras ta näo ära — suured, tulised pisarad rippusiwad tal ripsmete küljes. Ema märkas seda, ja andis kohe järele. Ta ei olla ju paha pärast rääkinud, ei tahta teda mitte sundima hakata, ainult koduse rahu pärast mõtelnud ta, et ehk wõiks nii ja nii teha… Kui ta aga teist ja kolmat korda niisuguste märkustega tuli, ei hakanud Miina enam nutma, waid pigistas oma punased huuled tugewaste kokku ja ta suured sõstrakarwa silmad waatasiwad üle ema pea mõetmata kaugusesse. Tummalt kuulas ta ema sõnu pealt, tummalt pööras ta temale wiimaks selja…
Nädala teisel poolel käis Huntaugu peremees mõisas paruni jutul. Ta tuli sealt wäga heal tujul tagasi, sest herra oli oma tõotust, mis ta Pritsule andnud, tema wastu kinnitanud. Kindlat selgust uue talu kohta, mida ta Mihklile tahtwat anda, ei olewat tal weel,
