Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/120

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 119 —

seda wõiwat ta alles mõne aja pärast saada; aga Mihkel wõiwat julge olla, et tema ja ta tulewase wäimehe palwet meeles peetakse.

Huntaugu taat jutustas seda kodus wõidurõemuga naisele. Ta näost, ta silmawaatest, ta terwest olekust paistis wälja, kui tähtsaks meheks ta ennast nüüd korraga pidas. Ja kui uhke oli ta oma tulewase wäimehe peale! Prits siin ja Prits seal — Pritsu nimi oli tal nüüd ühte lugu suus….

Ka Huntaugu ema silmas seisis Kubja-Prits, see ‚salakoi‘, see ‚kiuslik‘ ja ‚torm-uhke‘ inimene, nüüd korraga hoopis teisel kujul, hoopis teisel walgusel. Kõik selle mehe wead ja puudused kahanesiwad pisikesteks täppideks, mida silm enam nähagi ei suutnud; sellewastu kaswasiwad ta head omadused nii hoopsaste, et Wiiu wiimaks seeüle pead pidi raputama, miks ta säherdust tubli poissi enne halwaks pidanud. —

Lähemal pühapäewal oli Huntaugul wäikene wõeraspidu. Pärtli Jaan naisega ja Prits tuliwad külalisteks. Mihkel näis nende tulekust teadnud olewat, sest ta oli toobi wiina koju muretsenud ja kalja lasknud haududa. Kas ta sellest perenaisele midagi öelnud, oli Miinal teadmata; ema polnud aga tütrele Pärtli rahwa tulekust midagi teatanud.

Kui wahest Huntaugu wanamees salaja oli kartnud, et wastane, kangekaelne tüdruk külaliste wastu kudagi waenu üles näitab, kare wõi nipsakas on, wõi nende eest eemale hoiab, siis eksis ta. Miina wõttis kõigi teretuse rahulise käeandmisega wastu, jäi tuppa nende hulka ja wastas iga küsimuse peale, kui ka lühidelt ja wilult. Kosja-asjast otsekohe ei kõ-