Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/121

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 120 —

neldud. Näis, kui oleksiwad nad isekeskes otsuseks teinud, tasa ja targu teoksile minna. Prits ise oli kõige tagasihoidlikum. Ainult wahete-wahel pööras ta eemalt mõne pealiskaudse küsimusega neiu poole. Ta oli seejuures lahke ja wiisakas, nagu poleks tema ja Miina wahel midagi sündinud, nagu poleks tema see meeski, kelle peale Miina koera ähwardanud ässitada, kui ta weel jala Huntaugule pistaks.

Pärtli Jaan oli pikk, kuiwetanud mees punaka pea ja täieste punase habemega. See lühikeseks kärbitud tihe habe kattis ainult ta lõuaalust ja põskede serwasid, kuna lõug ise ja põsed lagedad oliwad, niisama ka nina-alune. Tal oliwad pisikesed hele-hallid pilusilmad, mis alati wett tilkusiwad ja üleni märja sees ujusiwad. Need kentsakad silmad punakate ripsmete wahel ja niisamasuguste kulmukarwade all lasksiwad mehe rumalama wälja paista, kui ta oli. Jaan polnud aga mõistuse poolest sugugi töntsim kui Huntaugu wanamees ja paljud teised. Ei, ta oli mõnes asjas palju kawalam kui üks wõi teine ta üleaedsetest. Mõisas peeti temast kui korralikust, sõnakuulelikust ja herra poole hoidwast peremehest lugu, kes opmannile wõi parunile salaja nii mõnegi hea näpunäite andis, kui külarahwast mõni mõisa wara puutunud, metsas käinud, ehk rehelt wõi wiinaköögist midagi kaasa toonud. Selle eest oli tal lootus, lähemal ajal talitajaks saada. Jaani wäärtust tõstis ülemate silmas ka weel see, et ta wäga jumalakartlik oli, wirgaste kirikus käis ja kodus lugemise-tundisid pidas.

Pritsu ema oli wäike, tasane, wähese jutuga