Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/122

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 121 —

naine, kellel majas wist mitte palju ütlemist ei olnud. Kõrge willane müts peas, walge rätik üle, istus ta liikumata nagu puust nikerdatud kuju nurgas. Jämeda, kareda mehehealega, mis tema kasina kehasuurusega sugugi kokkukõlas ei seisnud, heitis ta wahete-wahel mõne sõna üksluise jutu sekka.

Jutt läks alles elawamaks, kui õhtu söögilauas wiinaklaas ringi hakkas käima. Sunniti ka naisi tubliste suud niisutama. Pärtli Jaan oli joomises esiotsa kaunis tagasihoidlik ja tõrjus klaasi tagasi, pärast aga, kui esimesed lonksud mõjuma hakanud, sattus ta nii hea tuju sisse, et ise jõi ja teisi ka weel taga erutas. Nüüd hakkasiwad Mihkli ja Jaani suust juba sõnad ‚wäimees‘ ja ‚minija‘ kukkuma, ning Pritsule ja Miinale pilgutati kelmikalt silma.

Palju kaugemale aga ei mindud. Nähti üleüldiselt wäga rahul olewat, et Miina, kes söögilauas Pritsu kõrwal seisis, kellega mõne sõna wahetas ja ka Pärtli isa küsimiste wõi naljatuste peale tõrkumata kostis. Suurt meelehead näis aga niihästi Pärtli rahwale, kui ka Mihklile enesele see lugu tegewat, et Huntaugu perenaine külaliste wastu kõigiti lahke ja jutukas püüdis olla. Mihkel pani seda salajas koguni imeks. See oli meelemuutus, nagu paremat soowidagi polnud!

Wäike wõõruspidu lõppes ilma nähtawa tagajärjeta, aga niihästi lahkujad, kui ka mahajääjad oliwad sellega, pealt näha, täieste rahul. Huntaugu taat, kelle keel kaunis tüma oli, ütles Miinale weel, kui ta ukse wõeraste järel kinni lükanud: