Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/123

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 122 —

„Kuule, tüdruk, ma arwan, sinust soab wiimaks weel asja.“ — —

Järgnewa nädala jooksul hakati Miinale aegsaste märku andma, missugune tähtjas sündmus tal neljapäewa õhtu oodata olewat. Miina tegi, mida häbelikud tütarlapsed sarnasel puhul ikka teewad — ta waikis, pööras näo ära ja põgenes kõrwale.

Kesknädala õhtu tegi ta aga emaga ise asja üle juttu. Ta küsis, kas Prits ikka tõeste homme õhtu wiinadega tulewat. Wiiu kinnitas seda haruldase elawusega.

„Kuule, ema,“ ütles Miina imeliku rahulise näoga, „kui sina tüdruk oleksid, ja sulle tuleks kosilane, keda sa ei taha — mis sina siis teeksid?“

„Kas sa siis Pritsu sugugi ei taha?“

„Seda sa tead ju! Aga wasta, mis ma küsisin!“

„Mis mina teeksin? Ma mõtleksin tubliste järele ja ütleksin: Prits on mees nagu iga teine, leiba on tal aga rohkem kui mõnel muul, wanemad tahawad mind temale panna, kui ma temale ei lähe, wihastan hulka inimesi, oma wanemaid koa — ma wõtan ta siis parem wasta… Woata laps, nii teeksin mina…“

„Ja kui sul teine peidmees oleks, keda sa maha ei taha jätta — mitte miski hinna eest?“ päris Miina.

„On sul siis teine?“

„Ma ütlesin — kui sinul oleks?“

„Noh, siis mõtleksin jälle järele, ja kui näeksin, et see teine küll hea mees on, aga mind wõtta ei wõi, ja kui wanemad koa ta wasta on, — siis — siis wõtaksin ikka esimese wasta!“