Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/124

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 123 —

„Ema, kas tõeste?“

„Muidugi.“

See oli pikk, pikk waade, mis Miina nüüd ema peale heitis. See oli merehädalise waade, kelle käest wiimane laewakild ära libisenud… Siis aga tuksus Miina sügawas pruunis silmas sätendaw lõke üles, ta surus hambad kokku, lõi käe puusa ja — hakkas wiimaks naerma… Misüle ta naeris, jäi emale mõistatuseks. — —

Tähtjas õhtu jõudis kätte. Peremees ja perenaine oliwad aegsaste päewatöö lõpetanud ja istusiwad arusaadawa ärewusega soojaks köetud ja puhtaks pühitud toas. Miina oli aita läinud omale paremaid hilpusid ümber panema. Wäljas oli pehme ja selge ilm; kuu paistis, tähed siretasiwad, sügaw waikus walitses üle küla; kaugelt eemalt oli ainult koera-haukumist kuulda. Ja toas pragises põlew peerg, laulis kilk — ka siin oli nii waikne, nii pidulik, nii mõnus…

Miina tuli aidast tuppa, parem kuub seljas, punane pärg peas, ja läks pimedasse kamsrisse, kus ta midagi näis otsiwat. Mõne aja pärast tuli ta sealt wälja ja ütles aita tagasi minewat. Ema ja isa ajasiwad teineteisega aeglast wanainimese-juttu, ega pannud tütart suuremat tähele.

Korraga hakkas Muri wäljas räginal haukuma. Kohe seepeale oli wankri-mürinat kuulda, mis warsti waikis, kuna siis wäraw käunus. Poiss jooksis toast wälja, tüdruk tagajärele. Teomees ja ta naine lõpetasiwad ruttu õhtusöögi, ja wiimane koristas laua kähku ära.

Kosilased tuliwad!

Rõemsa teretamisega puges walge peaga