Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/125

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 124 —

kubjas madalast uksest sisse; tema järele tuli aidamees, kelle ta omale isameheks palunud. Wiimane oli lühike, punetawa näoga mees, kelle pahem silm kõerda waatas ja kes ühtepuhku tasakeste köhatas, nagu keegi, kes kõnelema tahab hakata.

Teretati pererahwast käepigistamisega, wõeti istet, topiti piibud peigmehe kotist täis ja hakati weidi kohmetumat juttu westma, kuna hall, kibe suits kolmest suust ja piibust üles tahmaste parte poole tõusis. Perenaine istus rahutumalt mõne minuti mehega ühe pingi peal, hakkas siis ootawaid pilkusid wälise ukse peale heitma, ja kui see ikka weel lahti ei läinud, tõusis ta üles ja läks wälja. Tüdruk ja poiss oliwad juba tuppa tagasi tulnud. Wiimane oli kosilase hobuse eest hoolt kandnud.

Perenaine läks aga ja jäi.

See, kelle pilk nüüd ukse poole hakkas lendama, oli Prits. Ta kannatas, kannatas — wiimaks pööras peremehe poole:

„Kas teil kõik inimesed weel kodu pole wõih?“

„Kõik on minu teada kodu,“ wastas see rahulikult.

„Peenike pere wist häbelik?“ tähendas isamees köhatades.

„Wõib olla! Noh, küll eit julgust teeb!“

Aga see julguse-tegemine näis liig kaua aega wõtwat; ei tulnud eite, ei tütart. Toas hakkas olek üsna piinlikuks minema… Wiimaks ometi ilmus Wiiu, aga ilma Miinata. Perenaise nägu oli ehmatanud, ta pilk lendas kiireste üle toa, siis lükkas ta pimeda kambri ukse lahti ja astus sinna sisse. Teda kuuldi