— 134 —
järjeks oli uus kokkupõrkamine kahesuguse kombeõpetuse wahel.
„Minu soow oleks, preili Marchand,“ algas proua von Heidegg, kui koolipreili tema pale ette ilmunud, „et Teie laste karistamise eksimiste pärast, mis wäljaspool õpetundisid sünniwad ning kooliõpetusega mitte otsekoheses ühenduses ei seisa, minu enese hooleks jätaksite.“
„See tähendab, ma ei pea mitte ka wäljaspool õpetundisid laste kohta kaswatades mõjuda püüdma,“ küsis Juliette, „waid minu tööpõlluks on üksnes teaduslik õpetus?“
„Wähemalt soowin ma, et Teie mitte oma woliga niisuguseid eksimisi karistama ei tõttaks, waid neid enne minule teataksite ja mind karistuse üle lubaksite otsustada.“
„Ma pean aga tähendama, paruni-proua, et see minu kui kaswataja meelewalda laste kohta wäga nõrgendaks, — asi, mis minu arust mitte hea ei ole. Mul on ikka woli olnud lapsi, keda ma pean kaswatada aitama, eksimiste eest, mis minu silma all sünniwad, otsekohe ise karistada.“
„Teie lubate, preili Marchand, et ma oma majas ise määrusid teen,“ wastas proua von Heidegg rahuliselt, aga seda lõikawamalt. „Niisugune woli oli küll preili Ritteril, Teie eelkäijal, ning ka mõnel muul minu endisel kaswatajal, kuid need oliwad kõik — kuda ma pean ütlema — wanemad inimesed… Teie, preili Marchand, olete oma ameti kohta minu arust weel liig noor, mida ma sellest märkan, et Teie laste eksimiste üle mitte küllalt asjalikult ei otsusta.“
