— 135 —
„Kui ma küsida tohin, paruni-proua: missugust eksimist peate praegu silmas?“
„Minu kõige nooremal pojal olla poole tunni eest wäike nägelemine toatüdrukuga olnud. See on ju nii tühine, lapselik asi —“
„Kuno lõi toatüdrukut jalaga,“ ütles koolipreili wahele.
„Soo? Lõi? Ma ei kiida seda mitte heaks, preili Marchand. Küsida tuleb aga, kas tüdrukul enesel süüdi ei olnud, kas ta last mitte ei ärritanud“…
„Ei, ta ei teinud Kunole midagi paha; Mai palus teda ainult, et ta akna pealt, mida ta tahtis pühkida, maha tuleks.“
„Kuno jutustas teisiti. Aga olgu! Selle eksimise eest oleksin ma ise teda ka karistanud. Nüüd jõuame aga Teie eksituse juurde, preili Marchand. Teie olewat nõudnud, et minu poeg toatüdrukult andeks palub!“
„Ja, sest et ta temale ülekohut oli teinud! Kaswatatawale lapsele peab minu arust ühte lugu selgeks teha püütama, mis õigus, mis ülekohus on. See kaswatab tema õiguse- ja kohusetundmust, kaswatab ühtlasi ka tema karakteri.“
„Aga nõrgendab teenijate lugupidamist ja kartust sakste wastu, häwitab ka rüütli-lapse iseteadwust ja iseseiswust,“ hüüdis paruni-proua terawalt wahele. „Ma oleksin leppinud, kui Teie Kunole tema lapseliku eksimise eest wäikese karistusetöö oleksite määranud — andekspalumise-nõue oli aga liialine… Nagu öeldud, preili Marchand, — edespidi palun mulle säherdusi juhtumisi ainult teatada; karistuse mõistan mina“…
