— 137 —
nowembri kuu hakatusel oli ta Ada ja Raimundiga pikema jalutuskäigu ette wõtnud, mis neid külmetanud, halli konarikuga ja jääkildudega kaetud maanteed mööda kuni lähema küla esimeste hurtsikuteni wiis. Juliettele, kes neid urtsikuid mõttes silmitses, torkas korraga meelde, et tal ammugi nõuu olnud, Eesti talupoja elumaja ka seestpoolt waatama minna. Seks oli praegune silmapilk kõigiti sünnis: nad oliwadki juba külas ja elanikud, keda Juliette nende kodus näha tahtis, pühapäewa tõttu wististe kodus. Koolipreili awaldas lastele oma nõuu ja küsis neilt, kas nad temaga kaasa soowiksiwad minna. Mõlemad oliwad juba palja uudishimu pärast kohe nõuus, sest nad polnud külasauna enne kunagi jalga pistnud. Öeldud, tehtud. Nad pugesiwad enne ühte suuremasse suitsuhoonesse sisse, silmitsesiwad, mis seal silmitseda oli, jutustasiwad mõne sõna elanikkudega — preili Marchand muidugi Ada ja Raimundi tõlkimise abil — ja jõiwad janu pärast talupoja kaljagi. Juhtumisi oliwad nad Uuetoa peresse sattunud. Et ahi parajaste küdes, siis peletas kibe suits nad warsti toast wälja. Siit läksiwad nad lähedal olewasle pisukesesse sauna-urtsikusse. Waewalt mahtusiwad nad kõik selle tillukese tahmase ja pimeda koopa sisse, ja kui nad sees oliwad, saiwad nad seal waewalt ringi keerata. Juliette tundis seal kohe selle suure tugewa töömehe ära, kes teatawal õhtul mõisas witsu saanud ja kes tema, Juliette, ning paruni laste peale nii wihase pilgu heitnud, kui ta neist trotsiwa waikimisega mööda sammunud. Juliette teadis, et see toatüdruku Maie wend ning see kartlik wanaeideke seal ahju suu all
