Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/139

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 138 —

tema ema on. Alandlikult, nagu Uuetoa rahwaski, oliwad ka selle huurtsiku elanikud sakste sisseastumisel üles tõusnud, ning alandlikult ja wiisakalt kostis see suur, tõsine töömees iga lahke küsimuse peale, mis koolipreili talle Ada wõi Raimundi läbi ette pani.

„Ja niisugustes urgastes elawad inimesed!“ hüüdis preili Marchand koduteel. „Tõeste, ma poleks uskunud, et ilmas niisugust wiletsust on! Ma panen imeks, et suits, wing ja halb lõhn neid ära ei tapa.“

„Talwel olla neil ka weel loomad toas!“ ütles Ada põlastawalt.

„Loomad toas? Mispärast?“

„Wist on loomadel laudas liig külm.“

Juliettel oli nii rõhuw tundmus südame peal, et ta terwel teel enam sugugi ei rääkinud. Ja see tundmus waewas teda weel paar päewa. Ta silma eest ei tahtnud hale pilt lahkuda, mis ta Eesti talupoja elumajast saanud…

Et aga tema käigul külasse miski halb tagajärg wõiks olla, seda ei teadnud Juliette uneski arwata. Ja siiski oli see nõnda.

Ada oli kodus weel selsamal õhtul wanematele ilmutanud, kus preili Marchand nendega käinud. Oi, nüüd sündis imet! Proua andis teenijatele silmapilk käsu, lastel need riided, millega nad külamajades käinud, kuni särgini seljast ära wõtta ja uued asemele tõmmata. Siis pidas ta lastele pika noomituse kõne, et miks nad koolipreili kutse wastu wõtnud, ning wiimaks kutsuti peasüüdlane ise kohtu ette. Teiseks kohtumõistjaks oli seekord wana parun.

„Preili Marchand,“ algas wiimane, kuna