Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/150

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 149 —

ka oma tulusid oleme kaitsnud, on iseenesest mõista.“

Wõi „muu seas!“ Kui ladusaste mõistis see noor rüütel wanade ammu tuntud laulu korrata!… Muidugi ei suutnud talle wõeramaa neiu kindlate ajalooliste teadete najal ära näidata, kui suureks peaasjaks Eestimaa rüütlitele kõigi uuenduste ja paranduste juures, mida nad „talurahwa armastuse“ lipu all ette wõtnud, nende oma majanduslised tulud olnud, kuda nad mitte ainult walitsejate ja walitsuste moralilisel sunnil, waid muutunud aegade ja olude kibedal pitsitusel parandused käsile wõtsiwad, et talurahwa langenud majanduse tõstmisega ka iseenese majandust jälle ülespoole upitada.

Kas ei andnud näituseks Eestimaa rüütlitele aastal 1795 muu seas asja talupoegade peale mõtelda keisrinna Katarina meelepaha, mida ta selle üle awaldanud, „et Eestimaa talupoeg ühes oma waraga mõisniku täieline omandus olla, keda ta müüa, hobuse wastu wahetada ning sundida wõida, arendatud maa pealt täieste metsiku maa peale elama asuma?“… Kas ei tulnud aastal 1802 ettewõetud agrar-uuendus muu seas sellepärast teoksile, et keiser Aleksander I. ja tema wabameelsed nõuuandjad Eestimaa talurahwa olude üle pahased oliwad; nad kõnelenud sagedaste wägiwallast, mida mõisnikud talupoegade kohta tarwitanud, ning Eesti rahwa karjuwa waesuse ja tema õiguseta ja kindluseta seisukorra üle. Eestimaa rüütelkonna peamees von Berg tundis keisri meelepaha ja soowitas seepärast maapäewal paranduste ettewõtmist, sest muidu olla karta, et riigiwalitsus