Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/151

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 150 —

ise asja käsile wõtab ja seadused teeb, mis rüütelkonna tuludele kahju saadaksiwad… Ja just seesama põhjus sundis rüütlid määratuma rutuga, poolteise aasta jooksul, jällegi uut parandatud seadust sepitsema, mis 1805 ilmus ja tähendusrikast nime kandis: „Eestima Tallorahwa Seadus Moisawannematest noutud ja meie Suure armolisse Keisri Herra kinnitud“… Riigiwalitsusel oli nimelt nõu olnud, Eestimaa tarwis niisamasugust komisjoni asutada, nagu see Liiwimaa jaoks oli sündinud, et talurahwale uut olude-kohast seaduse-raamatut soetada lasta: kõik talurahwa tarwitusel olew maa pidi uueste ära mõedetama ja wanad Rootsi aegsed wakuraamatud jälle maksma pandama, milles talupoja orjuse-koorm tema käes olewa maa suuruse ja headuse järele ära oli määratud… Ka pärisorjuse lõpetamine aastal 1816 sündis iseäranis selle tõttu, et riigiwalitsusel nõu oli Eestimaa talupoegadele sedasama korraldatud seadust anda, mis Liiwimaa talurahwal oli, ja et ta Eestimaa mõisate krunti tahtis ära mõeta lasta. Kulusid kartes, mis niisugune mõetmine ja kallite komisjonide ülewalpidamine sünnitas, weel rohkem aga walitsuse enese iseseiswat korraldamist kartes, palusiwad siis Eestimaa rüütlid keisrit, et ta pärisorjuse Eestimaal lõpetaks, mis muidugi ka sündis… Ka wiimanegi korraldamine aastal 1856 wõeti ju riigiwalitsuse soowil ja sunnil ette. Sisemiste asjade ministeriumi nõudel walis rüütelkond komisjoni, kes 1816. aastal tehtud määrused läbi pidi waatama, et neid täiendada ja muuta ning Liiwimaa seadlustega wõimalikult sarnaseks teha…