Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/152

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 151 —

„Kõige pealt ei tohi meie järgmist tähtsat põhjust ära unustada, mis siinseid rüütlid sundis parandusetöösid oma kätte igatsema ja riigiwalitsusele wahel ka ette ruttama,“ kõneles Herbert Heidegg edasi. „See sündis, preili Marchand, iseäranis sellepärast, et üksnes nemad siinseid keerulisi olusid läbi ja läbi tundsiwad, mida Peterburi bürokraatidest aga mitte ei wõi tõendada. Rüütlitel oli siis põhjendatud kartus, et Peterburi herrad rohelise laua taga, ilma et neil meie asjadest aimugi oleks, seadused teewad, mis kuhugile ei kõlba. Üksnes meie tegelik tarkus sundis meid wälja astuma, kui ebatarkus tööle tahtis asuda.“

„Meie jutt on aga nüüd asjast, millest ta peale hakkas, hoopis kõrwale sattunud,“ ütles Juliette Marchand. „Meie kõnelesime minu siit majast lahkumisest ning Teie ütlesite, ma pidada ühe läbikäimise-wiisi leidma, mis mulle siia-jäämise wõimalikuks teeks. Ma küsisin, missugune säherdune läbikäimise-wiis oleks, paruni herra, ja pole seepeale weel mitte wastust saanud.“

„Wastuse tahan Teile anda: tehke minu õdede ja wendade kaswatamisega nagu preili Ritter tegi! See tähendab: ärge püüdke neid kaswatada, waid koolitage neid üksi! Jätke kaswatus nende wanemate hoolde! Sel wiisil hoiaksite ennast arwamiste kokkupõrkamiste eest, nagu seda Teil minu wanematega on olnud.“

Juliette waatas mõttes oma ette maha.

„See tähendab, ma peaksin poole osa oma ülesandest, oma kohustest kõrwale jätma?“

„Ja, preili Marchand.“

„Kas arwate, et minu amet mulle siis weel mingit lõbu, mingit huwitust pakuks?“