Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/153

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 152 —

„Wõib olla, et ta siis wähem lõbu, wähem huwitust pakub,“ wastas Herbert. „Aga mõelge seepeale, et see töö poolitamine tarwilik on; minu wanemate seisupaik kaswatuse-asjas nõuab seda.“

„Ja mis tarwis peaksin seda poolitamist ette wõtma? Üksnes seepärast, et siia jääda wõida, et oma kohta kinni pidada? Ei, paruni herra! Ma ei ole nii suur enesearmastaja ega omakasu-püüdja, et ma sel wiisil oma ameti wastu wõiksin truudust murda. Ma pean oma ametit kas täieste, täidan oma ülesannet hakatusest otsani, wõi ma lahkun.“

„Ehk täitke siis oma ülesannet, kui see peab olema, preili Marchand,“ hüüdis Herbert, „aga hoidke niisuguste asjade eest, mis pahandust sünnitawad!“

„Aga kuis wõin ma teada, mis pahandust sünnitab? Mul polnud aimugi, et kristlik kombeõpetus, nagu mina teda õpetan, pahandust sünnitab, ja ometi on see nõnda. Mul on siis raske iga kord ära kaaluda, mida Teie wanemad salliwad ja mida mitte.“

„Teie tahate siis oma otsuse juurde kindlaks jääda ning siit lahkuda?“

„Ja!“

Parun Herbert Heidegg tõusis üles ja astus koolipreili juurde. Ta waatas sooja, tungiwa pilguga tema peale, kus juures ta ise kergeste ära punastas.

„Aga kui mina Teid palun oma otsust muuta?“

„Teie palute, paruni-herra?“

„Ja, preili Marchand!“