Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/158

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 157 —

on, kes tütart kohtuga tahab mehele panna!…“

„Naergu,“ wihastas Huntaugu wanamees, „kelle häbi see on, et laps wanema sõna ei kuula! Kas mina pean lapsele järele andma, wõi laps minule?“

Mitmepäewane piin tütre saatuse pärast oli eide südame hoopis pehmeks teinud. Ta heitis täieste Mari kilda ja püüdis palumisega kangekaelse wanamehe kohta mõjuda.

„Toat, anna seekordki weel järele!“ ütles ta meelitades. „Käsi laps koju tulla, jätame ta mõneks ajaks rahule, mõelgu ise küpselt järele, kas tahab Pritsule minna wõi mitte, anname talle mõne kuugi aega, ja küsime siis uueste järele. Wõib ka olla, et Prits teda nüüd enam ei taha soadagi. Ta oli tema peale hirmus wihane, kui siit ära läks. Tahab ta teda aga ikka weel, noh, siis katsugu edespidi uueste õnne!“

„Emal on õigus,“ lisas Mari juurde. „Kõige parem on, et Teie temale aega annaks asja üle järele mõtelda. Wägise ei soa teda ometi mitte papi juure wedada! Ta jooseks uueste ära, ja siis on wõimalik, et Teie teda enam näha ei soagi… Kas teate, mis nägu tal oli, kui ta meile hommiku sisse astus, pikast teest wäsind ja nutmisest roidund? Ma ei tund teda peaaegu äragi. Oli nagu hauast tõust. Wahtis mu otsa nagu tagaaetud jänes, ei soand tükil ajal sõna suust, waid nuuksus aga mu kaela ümber… Ma hakkasin teist pisut tõrelema, et ta niisukese lapsetembu ära teind ja wanemate juurest ära joost, aga siis hüüdis ta, enesel silmad nagu tuld täis: ‚Wägise ei lase ma ennast Pritsule panna, kas wõetagu mu hing!‘