— 158 —
Ja siis palus Peetrit ja mind, et meie teda mõneks päewaks wasta wõtaks ja pärast tema eest wanemate juures paluks. Peeter pidi Teile kohe teatust soatma, et Miina meil on, aga mina ütlesin: ‚Las’ nad poar päewa tütre järele nutawad, küll nad siis talle kergemine andeks annawad!“
Huntaugu Mihkel oli tütre pärast ka tõeste mures olnud, rohkem, kui ta oli wälja paista lasknud; aga nüüd, kus ta teadis, et Miinal midagi wiga polnud, et ta elus ja terwe oli, polnud mitte kerge wanamehe wiha üle wõitu saada, pealegi teda andeksandmisele meelitada. Ema ja tütar pidiwad temaga kaua, kaua rääkima, kõik põhjused ette tooma, mis näitasiwad, et siin ainult heaga midagi on korba saata, mitte wägiwallaga, ja teda kaua paluma, isegi pisaraid walama, enne kui ta sugu järele hakkas andma ning wiimaks porisedes hüüdis:
„Hea küll, ta wõib koju tulla ja ma tahan talle paar kuud arupidamise-aega anda. Peaks Prits teda aga weel tahtma ja parun peab minu wasta oma sõna, siis ei aita enam midagi — ma wiin ta kas wõi wägise kirikherra juure. Paneb ta palju wasta, noh, siis teadku, et tal hea keretäis soolas on, ja ma lasen talle kas wallakohtus ehk mõisatallis hulga rahwa ees õpetust anda, mis tal eluilmas meelest ei lähe.“
Naised pidiwad sellegi järelandmisega leppima. Nad lootsiwad, et ehk aeg asju harutab. Oli ju uuest seadusest kuulda, mis talurahwale kõiksugu häid õigusi anda ja mis warsti pidada tulema. Kes teab, ehk saab isa siis uue hea talu ilma Pritsu eestkostmiseta! Mari hakkas
