Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/160

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 159 —

seda lootust ka isale seletama, ja Mihkel, kes oma tulewast wäimeest ainult nende tulude pärast armastas, mis ta tema läbi arwas kätte saawat, laskis ennast tõeste natuke rahustada.

Mari sõitis wiimaks isa tõotusega ära, et ta tütre jälle wastu wõtab, teda seda puhku mitte ei karista ja et ta temale mõne aja aega annab otsusele jõuda, kas ta kubjale tahab minna wõi mitte.

Juba järgmisel päewal tuli Miina isamajasse tagasi. Wist oli ta kõik need päewad ja ööd Pritsu kosjaõhtust saadik nutnud, sest ta silmad oliwad punased ja punsunud ning ta priske nägu kahwatu, nagu oleks, ta tõbewoodist üles tõusnud. Kuna ema teda pool-warjatud õrnusega wastu wõttis — ta kartis seda iseäranis taadile näidata — oli Mihkli kulm kortsus ja üks kiuslik sõna teise järele lendas tütrele lähematel päewadel wastu pead. Suurem riid jäi ainult seepärast tulemata, et Miina poolt sõnagi wastu ei öelnud ja ka ema ennast iga wastuse eest hoidis, mis wanameest oleks wõinud äritada. —

Mihkel ootas, et nüüd, kus igaüks Miina tagasitulekust teadis, Kubja-Prits Huntaugule ilmuks wõi teda Pärtlile laseks kutsuda. Ei sündinud aga ühte ega teist. Wist oli Pritsu wiha ja häbi nurjaläinud kosjakäigu üle, misläbi ta terwe walla pilkamise alla sattunud, nii suur, et ta Huntaugu rahwaga enam tegemistki ei tahtnud teha. Selle arwamise kohta sai Mihkel warsti Pritsu isa läbi kinnituse. Ta juhtus Pärtli Jaaniga ühel päewal külatänawal kokku. Mees ei tahtnud üleaedse teretustki wastu wõtta. Kui Hunt-