Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/161

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 160 —

augu wanamees temaga siiski juttu tegi, ütles Pärtli Jaan läbi hammaste irisedes:

„Tõmma enesel enne seelik seljast maha, kui meestega tuled reakima! Teiste lapsi ilma ees häbisse soata — kas see mõni mehetemp on?“

„Nagu mina seda oleks taht!“ püüdis Mihkel ennast wabandada. „Kas mina teadsin, et tüdruk punuma paneb? Kas ma Pritsule nõuu ei and, enne tüdrukuga puhast kaupa teha ja siis wiinadega tulla! Aga nad on poar nädalat enne riius, ja siis tuleb kosja!“

„Mis eest sina’s isa oled! Tead küll, mis sa minu ja Pritsu wasta Pärtlil tõotasid: ‚tüdruk peab minu sõna kuulma, wõite selle peale julged olla!‘… Säh sulle sõnakuulmist! Jooseb ära, ja kui redust wälja tuleb, tehakse weel pai pealegi! Mina oleks oma lapsele nahatäie and, et ta seda uneski meeles oleks pidand!“

„Ega see nahatäis talle weel kingitud ole,“ kaitses ennast Huntaugu wanamees. „Mina arwan aga, et niisukeses asjas parem heaga wõib läbi soada kui pahaga. Hinge ei wõi ma tal ju wõtta — sest ei soaks Prits koa mitte kasu. Olen tüdrukule aega and järel mõtelda ja meelt parandada. Kui Prits teda maha jätta ei taha — tulgu ja püüdku temaga reakida; ma usun, tüdruku meel soab nüüd pehmem olema kui enne ilmaski, kui aga poiss oma asja mõistlikult oskab seletada.“

„Ei ma usu, et mu poeg ennast narriks tuleb tegema!“ wastas Pärtli Jaan kõrgilt. „Nagu temasugusel mehel tüdrukutest puudu on, keda sünniks wõtta! Tal neid iga sõrme jaoks