Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/181

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 180 —

ja linna-krunti rentida! Ühesõnaga: talupojale oli ainult lubatud maad Eestimaa mõisnikkudelt osta, kes seda aga jao-kaupa müüa ei tahtnud, sest et see neile kasu ei toonud. Oliwad ju mõisad suuremalt osalt kreditkassas pandiks, ning mõisnik, kes wäikest osa oma pandiks pandud mõisast müüa tahtis, oleks ostuhinnast wäga wäikese summa omale saanud, sest et suurem osa kreditkassasse wõla tasumiseks oleks läinud. Nii oli siis talupojal ainult wõimalik säherdusi lepinguid teha, mis teda põllutööst ei lahutanud, ta wõis lepinguid ainult Eestimaal ja Eestimaa mõisnikkudega teha, ka ainult teo-orjuse peale põhjendatud rendikontrahtisid. Mõisnik oli imeosawaste mõistnud omal „odawaid tööjöudusid“ alal hoida.

Aga weel midagi oli ta seks teinud, kui ta eestlasele priiuse-seaduse walmistas.

Talupoeg, kes omawoliliselt Eestimaalt ära läks, anti selle seaduse järele walla kasuks soldatiks. Seda rõhuwat määrust oli, mõisniku seisukohalt waadates, tarwis, sest herrad nägiwad ette ära, et nende määratumad nõuded isegi kannatliku, iga rõhumise ja pigistamisega leppiwa Eesti talupoja sunniksiwad kodumaalt lahkuma ja naabri kubermangudes ulualust ja peatoidust otsima, hoolimata tema liigutawast armastusest oma suitsu-urtsiku ja kodukolde wastu. Kuid sellest määrusest polnud weel küllalt. Seesama karistus pandi ka weel neile talupoegadele peale, kes õiguse ja seaduse põhjal passisid julgesiwad paluda, et teises wallas wõi maakonnas teenistust wõtta. Waldades, mille hingekirjas nad seisiwad, tunnistati nad