Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/182

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 181 —

äraolejateks. Walla wolinikud wõtsiwad niisuguse eest loosi, ja nad läksiwad soldatiks, sest seadus ütles: „Kui loos niisuguse wallaliikme peale langeb, kes wallast wälja on läinud (kui ka lubaga), ja ta wõeras wallas olekutesse astub, mis seaduse järele soldatiks-minemisest wabastawad, siis peab ta siiski oma walla eest soldatiks minema! Seeläbi polnud Eestimaa talupoeg mitte ainult oma kubermangu, waid ka oma walla, oma mõisaherra külge köidetud. Ei tahtnud ta lähemal nekruti-wõtmisel soldatiks saada, siis pidi ta sinna walda jääma, mille hingekirjas ta seisis, pidi oma herrale „odawaks tööjõuuks“ olema.

Nii sündis siis, et priius talupojale, kes juba muidugi waene oli, aegamööda weel suurema waesuse tõi. Rüütli osaw plaan, talupoega ilma maata, ilma peatoitmise-abinõudeta priiks lasta, aga walitsust ja meelewalda tema üle siiski oma kätte jätta, läks nii hästi korda, et Eestimaa mõisad iga aastaga hinna poolest tõusiwad[1], iga aastaga rohkem tulu tõiwad, ilma et nende omanikud seks mingisuguseid tähtsamaid parandusi majanduse wiisi wõi tööriistade poolest oleksiwad ette wõtnud. Et talurahwa arw esimestel aastatel pärast priiuse-andmist üsna ruttu kaswas, siis saiwad mõisnikud „odawaid tööjöudusid“ ikka weel juurde, ja mida rohkem neid oli, seda odawamaks nad muidugi läksiwad.

  1. Üks mõis, mis 1820. a. ümber 6479 rbl. hõb. maksnud, müüdud mõni aasta hiljem 15,760 rbl. eest ära; teine ostetud 23,000 rublaga, müüdud neli aastat hiljem 31,300 rbl. eest ära; kolmas maksnud ostes 53,700 rbl., kümne aasta pärast müües juba 70,600 rbl.