— 182 —
10.
Eestimaa talupoeg oli nelikümmend aastat priiust maitsnud, aga ta oli waesem ja wiletsam kui pärispõlwel. Priius oli talle õiguse andnud, liikumata wara omandada, aga mitte ainus peremees terwel Eestimaal polnud weel nii kaugele kosunud, et omale talu oleks jõudnud osta. Ja talupoja kosutamiseks oli ometi priius antud! Mis ime siis, et praegune teoori uut peastwat seadust kirglisema õhinaga ootas, kui pärisori neljakümne aasta eest priiust! Ta ootas seda, nagu pilwekest pika häwitawa põua järele taewaserwalt oodatakse.
See ootamine kestis juba kaua. Ta põhjenes ainult palja kõmina peal. Ainult õhus heljuwate kuulujuttude järele teadis talupoeg, et midagi teoksil, midagi tulekul olewat. Kindlaste ei teadnud ta kunagi, mil saksad seadusi tegiwad. See jäeti harilikult salajaks wõi poolsalajaks. Esmalt ei sündinud saksa seisuslise kõrgusega kokku, talupojaga awalikkude asjade üle juttu ajada, ning teiseks wõtsiwad wõi tegiwad saksad omale sagedaste kohuseks, seaduslisi uuendusi, kui need talupojasse puutusiwad, kuni nende maksma-hakkamiseni salajas hoida. Eestimaa rüütlitel polnud nimelt millegi eest nii suurt hirmu kui talupoegade rahutuste eest.[1] Ja nende uuendused sünnitasiwad tihti
- ↑ Nii kirjutab Eestimaa rüütelkonna wabameelne peamees Jakob Georg von Berg, kes aastal 1802 talupoegade elukorra parandamise küsimuse maapäewale ette pani, oma mälestustes selle aja kohta: „Seltskonnal (muidugi mõisnikkude seltskonnal) oli see kindel arwamine, kui walitseks maarahwa seas ilmtalt-
