— 183 —
rahutumat ärewust, sest et neist rohkem loodeti, kui nad pakkusiwad, ning see lootus tekkis rahwa halastama raskest põlwest, millest ahastusega peastmist oodati.
Ainult ääri-weeri mööda sai talupoeg kuulda, kui saksad maapäewal asju harutasiwad, mis talupoja tuludesse puutusiwad. Opmann kaotas wast kogemata mõne tähenduse ära, toapoiss wõi toatüdruk, kes sugu Saksa keelt mõistis, püüdis herraste ümbruses mõne lause-katke kinni ja kandis selle edasi; herra, kes talupoja wastu ise midagi ilmutas, oli juba haruldane lind.
Sellest oli juba kaua, kaua aega tagasi, kui Eestimaa talupojad säherdusi mahapillatud wõi õhku lendama jäänud sõnu uutest seadustest hakkasiwad korjama. Paljud wõisiwad Wõllamäe Päärnaga öelda, et nad neist seadustest juba nii kaua kuulewad, kui elawad! Sest juba seitse aastat pärast seda, kui priiuse-seadus lõpulikult ja täielikult maksma hakanud, aastal 1839, hakati maapäewal talupoja olukorra muutmise pärast aru pidama, ja see uuendusetöö ei kestnud mitte wähem kui seitseteistküm-
sutamata üleannetuse ja wastuhakkamise waim; see põhjendamata arwamine, mis mõne pahura inimese tegude läbi tekkis, kelle järele siis terwe rahwaklassi üle otsustati, maalis nii paljudele kõige hirmsamad werepildid silma ette“… Berg ise wõitles niisuguste eba-arwamiste wastu, pani nende peale aga siiski nii palju rõhku, et ta „ainult äramõedetud sammudega teoksile (uuenduste andmisele) minemist ja kõige suurema ettewaatuse tarwitamist“ sündsaks pidas.
Ka 1816 a. antud priiuse-seadust ei juletud kohe maksma panna, sest et „wõeriti mõistmist ja eksitusi“ talurahwa poolt kardeti, waid 14 aasta peale oli „järkomöda minnemise pärrast ue Seisusse sisse“ nõndanimetatud ettewalmistuse-seadus antud.
