Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/186

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 185 —

oma helde südame, kui terasema majanduslise ja politikalise waate, oma rohkem selginud waimu ja laiema silmaringi tõttu. Nad ütlesiwad enestele lihtsalt: Nii ei lähe enam; mida kauemine wiiwitame, seda raskemaks läheb töö, sest tegemata ei wõi ta jääda. Wanameelsete pilk ei ulatanud aga nende silmapilklistest isiklistest tuludest üle, nad ei mõelnud homse peale. Nad ei öelnud enesele: Mida sa täna ei anna, pead homme kahekordselt andma.

Wabameelne tiib nõudis kõige pealt talupoja majanduslise aluse kindlustamist. Pärisorjuse kaotamisest saadik, kus mõisnikul talupoja elatamise eest enam mingit wastutamist ei olnud, sest et tal sellest tulu polnud, oli wiimane maa poolest täieste linnupriiks saanud. Mõisnik ajas ta kohast wälja, wõttis maa omale — mingu talupoeg, kuhu tahab! Sel kombel häwitati Eestimaal, nagu tuttaw, terwed suured külad ära. Talupojal, kes igatahes pidi kartma, et ta talust ilma jääb, polnud sel kombel kõige wähematki sisemist sundi, oma põllu ja aasa eest mingit hoolt kanda; ta ajas päewast-päewa läbi ja kurnas maad ära. Taheti seepärast talupoja majanduslist seisukorda tema enese kui ka mõisa tulul tõsta, siis oli waja talle rohkem asumise-kindlust muretseda. Lähem samm sellel sihil wõis olla, et mõisniku õigust, oma maad talupoja alt igatahes ära wõtta, kitsendati. See wõis kas seeläbi sündida, et kaua-aegsed wõi koguni põlised kontrahid mõisniku ja talupoja wahel seaduseks tehti, wõi weel põhjalikumalt seeläbi, et mõisnik oma maast teatawa kindla osa üksnes talupoegade