Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/187

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 186 —

tarwitada määrab, ilma et tal õigust oleks, seda otstarbet oma talul muuta.

Wabameelsete poolt ilmusiwadki säherdused ettepanekud. Iseäranis wiimane sai terwes seaduse- andmises kõige tähtsamaks. Oh, seda wihatormi, mis wanameelsete poolt nüüd lahti peases! Nende omandust taheti puutuda! Nendelt taheti õigust ära wõtta, enda isikliku omandusega teha, mis tahawad! Hurjutades näitasiwad nad talurahwa priikslaskmise seaduse peale, milles kõik maa selge sõnaga nende ilmpuutumata, ärawõtmata omanduseks oli tunnistatud, — jah, nad olla ju talupojale priiuse just sel tingimisel andnud, et nad enda liikumata wara wastuwaidlemata peremeesteks jääwad!… Pikkade, suuremalt osalt kirgliste wõitluste järele wõitis wiimaks siiski wabameelsete niisama tarwilik, kui loomulik paranduse-nõue, kui ka mitte ilma tähtsa kitsenduseta: tehti otsuseks kõike maad, mis aastal 1846 talupoegade all olnud, talurahwa maaks tunnistada, kuid kuues osa sellest maast pidi mõisniku waba tarwitamisewoli alla jääma, et ta selle peale tarbe-korral mõisa sulased wõiks elama asutada.

Niisama wisalt pidasiwad wanameelsed „wabast kontrahist“ kinni, mis priiuseseadusega maksma hakanud ja mõisnikule nii palju tulu, talupojale nii palju kahju oli toonud. Et „wabast“ rendilepingust seal juttugi ei wõi olla, kus üks pool teise majanduslise ülewõimu all seisab, oli wabameelsetele ammugi selgeks saanud. See „waba kontraht“ oli just talupoja langemise üks peapõhjustest, ning maapäewadel oldi ju koos, et talupoja seisukorda parandada.