— 187 —
Leiti, et endine wakuraamat talupoega mõisniku pigistuste eest palju rohkem oli kaitsnud kui nüüdne waba leping „waba wõistluse“ põhjusmõttel. Seepärast oli ka tulewikuks seaduse-paragrahwisid waja, misläbi — wähemast teorendi kohta — talupoja rendikohused selgete arwudega ära on määratud. Ka see ajakohane nõue küpses otsusele.
Rüütelkonna otsuste peale mõjusiwad tähtsamalt, kui see sellele meeldis, riigiwalitsuse juhtiwad, parandawad, laiendawad ja korraldawad määrused. Oh neid komisjonisid, mida teoksil olew seadus ära pidi igama, enne kui ta küpseks wiljaks sai! Rüütelkond oli omapoolse seaduse-proowi, paljude wõitluste järele isekeskes ja wäliste wõimudega, riigiwalitsuse käsul 1849. aastaks walmis teinud. See ei läinud aga sel kujul läbi ja anti ühe komisjoni kätte täiendada ja parandada, kes kroonu kui ka mõisnikkude asemikkudest kokku oli seatud ning Tallinnas asus. Nüüd läks ta Peterburis ühe kroonu-komisjoni kätte, milles ka jälle mõisnikkude wolimehed töötasiwad. Kõige kibedama tuleproowi pidi seadus aga wiimaks nõndanimetatud Läänemere komisjonis Peterburis läbi tegema, kus teda jälle täiendati ja muudeti, enne kui ta riigi nõuukogu kätte heaksarwamisele jõudis. Alles 5. juunil 1856 oli uus „Eestimaa talurahwa seadus“ nii kaugel, et ta Kõigekõrgema kinnituse sai.
Kuid maksma ei pandud teda seepärast weel mitte. Teda oli enne waja Saksa ja Eesti keelde tõlkida. See töö toimetati järgmisel, 1857. aastal ära. Makswusesse pidi seadus Jüripäewal 1858 astuma. —
