Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/190

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 189 —

ta neile ka muidu ei meeldinud, kindlus käes, et mõisawanemad uut seadust enam salata ei püüa. Asi seegi! Mahtra peremeeste ja teiste käest, kes mõisast samasugused wastused saanud, lagunes rõemusõnum kaugele üle kihelkonna laiale. Kuid siiski oli ka umbusklikka küllalt, kes Uuetoa teomehega ütlesiwad: „Mis saks ei taha, see ei tule.“ Parun Heidegg näituseks polnud oma peremeestele weel poole sõnagagi wiiksatanud, et neil mingit uudist on oodata, ning paarile pärijale kostis ta oma karedal, pilkawal wiisil: „Kas teil, laiskworstidel, praegu küllalt hea põli pole? Wõi weel suuremaid kergendusi soowite! Siis sööksiwad ju täid teid ära!“

Parun Heidegg ise oli põlluseaduse uuendusetööst maapäewal elawalt osa wõtnud. Muidugi seisis ta wanameelsete „tagurlaste“ liigis, ja seal mitte wiimases reas. Ta polnud küll mitte suurem kõnemees, ei lasknud ennast ka mitte komisjonidesse walida, sest et ta oma pead ja keha raskema tegelise tööga ei raatsinud waewata; tema tugewus oli palju enam selles, et ta rüütlite ringkondades era-wiisil soowitawat „tuju“ oskas teha, nende arwamiste peale oma seisukohalt mõjuda, neile oma mõtteid pähe tuupida ja nende enda arwamisi, kui need wabamat wärwi kandsiwad, kõigutada ja kukutada. Niisugust misjonitööd tegi ta suure õhina ja osawusega niihästi kodus oma lähemate naabrite seas, perekondlistel kooskäimistel, kui ka Tallinnas maapäewade ajal klubis, wõerastemajas ja Petenbergi wiinakeldris, tuttawas „magusas augus“[1], klaasi weini ning austrite juures.

  1. Pikal uulitsal.