— 205 —
kohuseks, sest iga kogukond, millel rohkem kui 300 hinge on, pidada oma kulul kooli asutama ja seda ülewal pidama, kuna wähemad wallad ennast selleks wõiwat ühendada. Rüütelkond sellewastu kutsuda oma kulul kaks koolmeistriseminari kubermangu kohta elule ja muretseda nende täielise ülespidamise eest. Temal, Herbertil, olewat nõu, oma walla kooli tähtsalt toetada ning alati selle peale waadata, et sinna ainult tublid jõuud kooliõpetajateks ametisse seatakse. Ühtlasi tahtwat ta mõisnikkude seas mõtet äratada kõrgemate talurahwa-koolide asutamiseks, olgu kihelkonna, olgu kahe, kolme kihelkonna tarwis.
Preili Marchand waatas sooja, rõõmsa pilguga tema otsa.
„See on Teie tõsine nõu, paruni-herra?“ küsis ta.
„Ja,“ kostis Herbert. „Osalt tärkas see mõte mulle juba wäljamaal pähe, sest ma nägin seal, kuda nii mõnigi asjaajamine koolis käinud talupojaga kergem ja lihtsam on kui meie tuimade „looduse-inimestega“; kindlaks ettewõtteks tegin oma mõtte aga alles siin, kus Teie terawad, aga õiged arwustused minu kohta mõjuma hakkasiwad.“
„Teie olete hea ja helde, paruni-herra,“ ütles koolipreili pehmelt, „ja ma olen julge, et Teie oma ettewõtteid ei saa kahetsema. Need waesed inimesed siin on ju iga kaastundliku pilgugi eest nii tänulikud.“
„Iseenesest mõista,“ kõneles noor parun edasi, „wiskan ma oma mõisas kõik wana majapidamise-rämpsu aegamööda kolikambrisse. Ajakohased tööriistad — masinad, see on minu
